Toomas Sulling - südamega südame juures
Arstiteaduskonna esimese kursuse tudengid kupatati õppeaasta alustuseks kolhoosi tööle. “Ronisime autosse ja seal me Tomiga tutvusime,” meenutab Tartu ülikooli (TÜ) kardioloogiakliiniku professor Rein Teesalu esimest kohtumist Toomas-Andres Sullinguga. Teesalust ja Sullingust said ühikas mõneks ajaks toanaabrid, eelkõige aga partnerid teadusgrupis. “Tom oli suur fanaatik, tema hakkas kohe esimesest kursusest peale Toomemäel röntgenilaboris tööle. Ta pidas ülikooliajal poissmehepõlve, mis tähendab, et suurema osa oma ajast veetis ta kliinikus. Ja sealt muudkui liikus edasi.”
Sullingu huvi südame ja südameveresoonte kirurgia vastu langes ajale, mil südamekirurgia arenes terves maailmas. “Info hankimiseks oli üks raamatukogu Moskvas. Sinna oli raske sisse saada,” ütleb Sulling. Kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist, 60-ndate lõpu poole oli aeg sealmaal, et südame pärgarterite täpsemaks uurimiseks oli vaja hakata eksperimenteerima. Mis tähendas seda, et katseid tehti koerte peal. “Aeg oli selline,” ütleb Teesalu. “Selleks, et areneda, pidi Sulling põhimõtteliselt vorstijupiga tänaval koeri meelitama. Ma arvan, et see ei ole koht naeruvääristamiseks.”
Toomemäe kliiniku keldris neid koeri siis lõigati. Teadusprojektiga liitunud TÜ kardioloogiakliiniku juhi Jaan Eha mäletamist mööda oli suur hulk koeri nn koerte varjupaigast pärit. Osa läks sinna tagasi, osa paraku mitte.
Teesalu mäletab, et loomkatsete pärast on Sullingut ka loomavihkajaks peetud. “Tänu loomkatsetele saime alustada ilma suuremate kaotusteta,” põhjendab Sulling. Eha kiidab takka: “Need, kes loomkatsed hukka mõistavad, ei jaga asja. Kogu maailmas katsetatakse loomade peal.”
Esimene Sullingu patsient oli “kuri koer, keda oli raske operatsioonilauale saada”. Kui kohalikest koertest puudus kätte tuli, paluti abi naabritelt. “Leningradi koerapüüdjad toimetasid loomad Pihkvast Tartusse, meie läksime sinna vastu,” räägib Sulling. “Oli huvitav ja raske aeg. Pidi ikka täitsa hull olema, et sellise asjaga tegelda.”
“Oi, see eksperimenteerimise aeg ” meenutab Teesalu. “Ma olen praegu 65-aastane ja pole ammu haiguslehel olnud, aga siis ma pidin otsad andma. Sulling oli lihtsalt nii fanaatiline.”
Esimese inimeseni jõuti mõni aasta hiljem. “Oli üks 50–60-aastane Jõgevamaa mees. Vähi,” ütleb Sulling. Operatsioon tehti palatis, mitte operatsioonisaalis, sest sinna noori arste ei lubatud. 15 inimest keerles ümber patsiendi. “Nii palav oli, et me tegime akna lahti,” ütleb Sulling. Kodanik Vähi ja veel 12 järgmist patsienti lõigati töötaval südamel. Seda lihtsalt põhjusel – kunstliku vereringe aparaat oli nii kehvas seisus, et seda ei julgetud kasutada. “Palusime TÜ tehnikameestel seda ümber teha,” ütleb Sulling.
Kolmeteistkümnes patsient tehti siis juba aparaadiga. Teesalu lisab: “Härra Mällo, kelle süda seisis 40 minutit. See mees elas veel pikki aastaid.”
Tudengite iidol
Legendid “hullust Sullingust, kes eksperimenteerib koerte peal”, levisid nooremate kolleegide ja üliõpilaste seas. Tudengite silmis oli Sulling iidol. Üliõpilane Sirje pidi tegema akadeemilise haigusloo patsiendist nimega Kukk. “Nimi on mul miskipärast hästi meeles,” ütleb Sirje. “Sulling lõikas teda ja kutsus mind assisteerima. Mina polnud kunagi varem kirurgiaga kokku puutunud. Sain sanitarilt veel riielda, et panin steriilsed kindad tagurpidi kätte. Aga Sulling oli väga rahulik ja julgustav.”
Mõne aja pärast sai tudeng Sirjest abielunaine – nimeks Sirje Sulling. Ametiks kardioloog.
Praegu töötavad Sirje ja Toomas Sulling mõlemad Mustamäe haiglas. Kõik patsiendid käivad enne ja pärast Sullingu noa alla sattumist Sirje juurest läbi. “Meil on see vana nali, et kui patsient näeb, et oleme ühe nimega, siis küsib, kas mina olen Toomase tütar,” ütleb abikaasast 11 aastat noorem Sirje. Tegelikult ei tööta kumbki Sullingute lastest meditsiini alal. “Nii on läinud, jah,” ütleb Toomas Sulling. “Muidu harilikult on küll, et terve suguvõsa arste, aga meie pole peale surunud.” Sullingute 30-aastane poeg Andres töötab IT-alal ja 29-aastane tütar Anne panganduses. Anne 2,5-aastane poeg kannab vanaisa auks nime Toomas.
Kui Sullingud 1980. aastal Tallinnasse tulid, said nad lisaks töökohale ka elupaiga. Koos nendega meelitati toona Tartust Tallinna 28 südamearsti ja meditsiiniõde. Näiteks Teesalu. “Aga mul jäid naine ja kolm last Tartusse.” Nii oli Teesalu Tallinnas kolm aastat, 1983. aastal läks Tartusse tagasi. “Ma mäletan seda tagasitulekut. Olin Tallinnas ära hellitatud. Seal oli kõik tehnika viimseni olemas. Me töötasime kõige moodsamate vahenditega.”
Esimene suurem tunnustus südame-veresoonkonna kirurgia edendamise eest tuli 1987. aastal, kui Toomas Sulling Moskvasse preemia ja aukirja järele kutsuti. “See oli kehvem kui kolhoosi lõikuspidu,” mäletab Sulling. “Aga vähemalt meid märgati.”
Teesalu räägib, et nõukogude ajal paljud arstid kiitlesid, kui mõni üleliiduline tunnustatud kirurg neid õpetamas käis. “Kiitlesid, et käis see ja see Aga Sulling käis ise teistes liidumaades õpetamas! See, kuhu meie olime selleks ajaks kardiokirurgiaga jõudnud, polnud isegi lääneriikides tavaline. Jah, on küll talle ette heidetud, et ta on üks igavene reklaamimees. Minu arvates on ta lihtsalt hea manager.”
Järjekord kolm aastat
“Selleks, et meditsiini arendada, pidi lihtsalt tegelema kõigi asjadega,” märgib Eha. Kõigi asjadega tähendab näiteks seda, et partei esimehele tuli konjak viia või valitsuse tasandil oma mõtteid läbi suruda. “Aga reklaamimees Et oma asja rõhutada, on vaja tegevust promoda. See on selge!”
Praegu lõikab Sulling aastas üle 150 patsiendi. Enamik neist 50–60-aastased. Operatsioon tehakse selleks, et edaspidiseid infarkte vältida. Järjekord ukse taga on aga kolme aasta pikkune. Kõik lõikusele ei jõuagi. “Meil on olnud periood, kus me hommikul kell 8 alustame ja õhtul kell 22 lõpetame,” ütleb Sulling. “See on tappev. Kaks lõikust päevas on võimalik ühel kirurgil teha, aga siis ei kosu alati järgmiseks päevaks ära.”
Lõikus kestab harilikult 3-4 tundi. Vahel on operatsioon üle 20 tunni pikaks veninud. “Kirurg peab olema piisavalt vormis, et vastu pidada,” teab Sulling. Ta ise ei suitseta, teeb 2-3 korda nädalas trenni. Ujub või suusatab.
Ühel päeval, kui Sulling lõikusruumi poole teel on, avastab ta ümber riietudes, et kõik opisokid on kadunud. Mitte ühtegi pole. Naeratades küsib ta ukse vahelt õdede käest, et ei tea, kus sokid on Ja jääb vargsi ootama.
Samal hetkel puhkeb kergemat sorti paanika. Õde tuhiseb mööda koridore ringi ja muudkui korrutab: “Neli päeva pole pesu pesumajasse läinud! Nüüd on siis käes! Mul pole professorile sokke anda!”
Sokke ei leitagi. Sulling viskab kotad palja jala otsa ja läheb malbelt naeratades opituppa. Seal on ees kolleegid, kes parasjagu patsiendi südamele uusi veresooni siirdavad. Patsiendi rindkere lõigatakse tikksaega lahti, kahele poole pannakse klambrid. Uued sooned tuksleva südame peal jooksevad kui triibud sokil. Sulling kiidab, et südameveresoonte operatsiooni on ses mõttes tore teha, et efekt on kohe näha – nii kui uue soone paika saad, hakkab süda kohe rahulikumalt kokku tõmbama.
Suremus 0,7 protsenti
Sulling armastab lõigata vaikuses. Kui teistel meestel mängib raadio või makk, nagu filmidest näinud oleme, siis Sullingu lõikuse ajal on opitoas vaikus. “Mulle ei meeldi isegi see, kui keegi kõva häälega räägib,” ütleb ta.
Sulling on üldse rahu armastav mees. Ei karju ega midagi. Harva, kui mõni patsient lauale jääb (suremus on 0,7%, võrdluseks: Euroopa keskmine on 3%), hoiab Sulling kogu oma pettumuse enda sisse. “Ta ei süüdista kunagi teisi ega ela end teiste peale välja,” ütleb abikaasa Sirje.
Tööl on loomulikult ka helgem pool. Pea iga päev ütleb keegi professor Sullingule: “Aitäh, te päästsite mu elu!” Paar aastat tagasi sai Sulling Pariisist kaardi, endiselt patsiendilt. Seal seisis: “Joon siin veini, Teie terviseks!”
Aga kas kardiokirurg Sulling saab oma töö eest väärilist palka? “Ma arvan, et võiks ikka rohkem olla. Kuigi ega ta nüüd nii väga väike ka ei ole.”
Toomas Sulling
Sündinud: 15. veebruar 1940
Abielus, kaks last
1964. aastal lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi eriala
1969-1979 juhatas Tartu Ülikooli veresoontekirurgia laborit
1979-1987 töötas Tartu Ülikooli üldmolekulaar- ja patoloogia instituudi labori juhatajana
1987-1995 juhatas Tartu Ülikooli südamekeskust Tallinnas
2001- juhatab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardiotorakaalkirurgia keskust
1967 kaitses meditsiinikandidaadi väitekirja
1974 kaitses meditsiinidoktori väitekirja
1991 anti talle professori kutse
2001 alates on Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige
Toomas Sullingu teadustöö peamised suunad on olnud seotud südamekirurgiaga: koronarograafia kasutamine südame isheemiatõve diagnostikas, ägeda ja kroonilise koronaarpuudulikkuse kirurgiline ravi, südame isheemilise tõve difuussete vormide kirurgiline ravi ning viimasel ajal aorto-koronaarne šunteerimine töötaval südamel. Viimasel ajal pakub eriti huvi südame rütmihäirete kirurgiline ravi. Ja seda eriti töötaval südamel.
