Toomas Tiivel – presidentide ja bakterite sõber
Mullu välisministeeriumi protokolliosakonna juhataja kohalt lahkunud Tiivel on kirjutanud kümneid teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid ning toimetanud 19 raamatut teoreetilisest bioloogiast, teaduse ajaloost, evolutsioonist ja viskist.
“Kaua sa ikka teisi kritiseerid, tee parem ise,” arvab viskiteejuhi autor oma teose kohta. “Selle joogi teeb eriliseks kultuur, millest ta pärit on, st ·oti- ja Iirimaa. Mulle meeldib nende rahvaste mõttelaad – väärikad, iseseisva mõtlemisega inimesed.”
Tiivel selgitab, et kuigi viskinimelist jooki püüavad toota paljud, tuleb see välja vaid ‰otlastel, iirlastel, ameeriklastel ja jaapanlastel. Viimaste puhul on tuntav väga tugev ‰oti mõju, sest üks nende ajaloo esimesi viskitegijaid õppis ·otimaal keemiat ning abiellus kena ‰otlannaga, kellega nad enne Teist maailmasõda mehe kodumaale kolisid.
1989. aastal asutatud viski-klubisse kuulub täna 27 lugupeetud ja valdavalt tuntud härrasmeest. Klubi president Tiivel kinnitab, et suures osas loome-inimestest koosnev sõpruskond tegutseb sama aktiivselt kui algusaastatel. Liikmetel on põh-just tähistada nii etendusi, näitusi kui ka teaduslikke ettekandeid.
Alates ülikooli astumisest oli Tiiveli peamiseks tegevusalaks ligi veerand sajandi vältel bioloogia, täpsemalt sümbioosi uurimine.
“Kui mõelda ühe organismi peale, olgu ta suitsupääsuke, rukkilill või Eesti president, siis ta on pungil täis teisi elusolendeid, mikroorganisme, kelleta tal poleks võimalik eksisteerida,” räägib putukate sees elavaid baktereid vaadelnud Tiivel. “Igasugune organism on tegelikult alati bioloogiline kooslus, nende koosluste tekkimine ja püsimine on päris huvitav.”
Samuti pakkus Tiivelile huvi sellise kooselu evolutsiooniline kujunemine ning küsimus, kuidas ja milliste kriteeriumide alusel eristada kasulikku sümbioosi kahjulikust parasitismist.
Ent pärast vabariigi taastamist jättis Tiivel putukad ja bakterid koos edasi elama ning hakkas välisministeeriumis riiki teenima.
“Nukker oleks olla olukorras, kus huvitab ainult üks asi, ja kui siis seda mingil põhjusel poleks võimalik teha, oleks elu otsas,” arvab ta, vältides ebameeldivaid sõnu nagu “väljakutse”.
Riigiteadus oli teda ammu huvitanud. Tiiveli tõlgitud ja Rein Taagepera eessõnaga teos “Stabiilse demokraatia teooria” ilmus 1990. aastal ning oli üks esimesi sellealaseid teoseid, mida siin raamatupoest osta sai.
“Nõukogudeaegsetes oludes oli end poliitiliselt määratlemata selliste teemadega muidugi raske tegeleda. Seetõttu valisingi loodusteaduse, mis oli tunduvalt vabam valdkond.”
Inimesed raamatutest üle
Tiiveli maailmavaadet kujundasid stagnatsiooniajal raamatute asemel konkreetsed inimesed, eeskätt ülikooliaegsed õppejõud ja sõpruskond. Tugevaks mõjutajaks oli tema ülemus Harku bioloogiainstituudis, Ants-Peep Silvere, keda Tiivel nimetab “loodusteadlaseks par excellence”.
Britipärase lihvi sai bioloog teaduste akadeemia Academic English Clubist, mille tegevuse organiseerimise eest käskis kuninganna Elizabeth tema emale Irenele hiljuti ordeni anda. Klubi oli üheks neist üksikutest saarekestest, kuhu ei pääsenud õõnsad parteilised loosungid ega ka aegamööda pealetungiv ärimentaliteet.
1990. aastatel hakati aga vabariiki kõigis valdkondades üles ehitama ja see tegevus tundus Tiivelile põnev. 1992. aastal sai temast välisministeeriumi büroojuhataja ning ta allus minister Lennart Merile.
Kurva kokkusattumusena jäi Tiiveli üheks viimaseks suuremaks ülesandeks ministeeriumis korraldada protokolliosakonna juhina presidendi matused. Vahepealse karjääri vältel töötas ta muuhulgas suursaadikuna Lätis ja Rootsis.
“Nendest kahest riigist tundus Läti palju põnevam, jällegi seetõttu, et oli ülesehituse aeg,” nendib Tiivel tagantjärele. “Rootsis oli juba kõik paigas. Oli põnev paralleelselt jälgida kahe üsna sarnase riigi arengut pärast vabanemist.” Tiivel tõdeb, et Nõukogude ajal olime lõunanaabriga kindlasti sarnasemad.
Karjääri eredamaid hetki on endisel diplomaadil raske esile tuua, ent needki kipuvad jääma Lätisse. Üheks meeldivamaks seigaks peab ta seda, et avastas enda jaoks liivlased. Nüüdseks on ta augustikuus peetavaid liivi päevi külastanud üle kümne korra.
“Nõukogude ajal oli see keelatud rahvus, seda ei tohtinud isegi passi kirjutada. Nüüd on nad jälle rahvana kujunema hakanud, ka liivikeelseid raamatuid ilmub. Kuigi on võimalik, et Tartu ja Helsingi ülikoolis leidub rohkemgi keeleoskajaid kui Liivimaal.”
Viimase hoobi andis Tiiveli sõnul liivi kultuurile Nõukogude võim, mis keelas liivi randlastel paatidega merel käimise. “Olen Liivimaal külastanud paatide kalmistut.”
Miks teadusest kannapöördega lahkunud Tiivel lõpuks välisministeeriumi maha jättis? Ei, ajaloo lõppu pole meie diplomaatia jaoks kindlasti saabunud, ütleb Tiivel. Aga kas on igavam?
“Kindlasti teistsugune kui algusaegadel,” jääb diplomaat diplomaadiks. “Olukord on suuresti stabiilsem. Pole muidugi välistatud, et bioloog läheb pärast lõpetamist välisteenistusse, aga nüüd valivad selle ameti pigem politoloogia, juura või majanduse lõpetajad.”
1990. aastate alguses oli eri-alade mitmekesisus meeletu, Islandi väljaku koridores kohtas matemaatikuid, arste, muusikuid, füüsikuid... “Diplomaatide kohtumistel räägitakse alati ka muust kui rahvusvahelised suhted. Geoloogiga maavärinatest või bioloogiga putukate elust vestelda on päris põnev. Seda on nüüd vähem.”
Nii on osutanud just vanu aegu mäletavad välisdiplomaadid. Tiivel ei näe siin aga suuremat probleemi ja kinnitab, et välisministeerium on muutunud professionaalsemaks. “Seal töötavad kindlasti tipptegijad.”
Nüüd ei pea Tiivel enam aega varasema rangusega kellast kellani planeerima, aga tegemist jätkub. Üsna varsti pärast seniselt töölt lahkumist sõitis Tiivel Rootsis kohatud Sri Lanka bioloogide kutsel neile paariks nädalaks külla, et sealset põnevat loodust oma silmaga näha.
“Üks sealseid põhiküsimusi on, kuidas säilitada loodus rahvusparkides ning leida samal ajal balanss kohalike inimeste traditsioonilise majandamisviisiga,” räägib Tiivel.
Kas üks põhiküsimusi oli ka kodusõda? Tiivel ise ohtlikku olukorda ei sattunud, teatud piirkondade külastamist soovitati küll vältida. “Singaleesid ja tamilid on tegelikult aastasadu koos elanud, suhted on konfliktseks läinud alles viimasel sajandil. Minu võõrustajate seas leidus mõlema rahvuse esindajaid. Tüli tekitavad äärmuslased, tavalised inimesed saavad hästi läbi.”
Tiivel tegeleb praegu korraga mitme asjaga: peab loenguid, kirjutab, korraldab üht-teist ning loeb. Viimaseks tegevuseks oli vahepeal vähe aega, nüüd on võimalus vana lugemisharjumus taastada.
Loodusteadlane hindab nii ilukirjandust kui ka publitsistikat. Viimaste loetud autorite seas figureerivad Karl Rumor ja Jaan Kaplinski, Philip Roth, Artur Adson ja Bob Dylan oma autobiograafiaga (viimase juurde kirjutab Tiivel intervjuujärgse korrektuurina punaselt ette omadussõna “suurepärane”).
Oma rikkaliku muusikakogu eksemplaridest hindab ta kõige kõrgemalt Dylanit, Jimi Hend-rixit, Frank Zappat, Riho Sibulat, King Crimsonit ja muud sedalaadi muusikat.
“Praegu loen huumorit käsitlevaid raamatuid, kunagi püüan ka midagi kirjutada,” ütleb Tiivel, keda huvitab see, kuidas huumor evolutsioonis välja kujunes. Loodusteadlased pole erinevalt filoloogidest ja rahvaluuleuurijatest selle probleemiga eriti tegelenud.
“Küsimus on ka selles, kui-võrd on huumorimeel omane loomadele. Siin võib vaielda. Aleksei Turovski ütleks kindlasti, et on. Mina ei ole päris kindel. Väike laps naeratab küll, aga kas see on samasugune huumor nagu täiskasvanutel?”
Ise briti huumorit ja eriti absurdihuumorit austav bioloog väidab igatahes, et ahvist ei teinud inimest töö, vaid huumorimeel. Loodetavasti leiab see varsti ka tõestust.
Toomas Tiivel
Sündinud: 1952. aastal Tartus
Haridus: 1970–1975 õppis Tartu ülikoolis bioloogiat
1984 bioloogiateaduste kandidaat (NSVL-i tsütoloogia instituut, Leningrad)
Töö:
•• 1975–1989 ENSV teaduste akadeemia eksperimentaalbioloogia instituudi ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi teadur
•• 1989–1992 Eesti teaduste akadeemia kirjastuse direktor ning välisministeeriumi büroojuhataja
•• 1993–1997 pedagoogilise ülikooli professor, õppetooli juhataja ning suursaadik Läti Vabariigis
•• 1998–2000 välisministeeriumi peainspektor
•• 2000–2004 suursaadik Rootsi Kuningriigis
•• 2004–2006 välisministeeriumi protokolliosakonna peadirektor
Ordenid:
•• Kolme Tähe Ordeni Komandör (Läti Vabariik)
•• Põhjatähe Ordeni Komandöri Suurrist (Rootsi Kuningriik)
•• Teeneteordeni Komandöririst (Portugal)
Seltsid:
•• Eesti loodusuurijate selts (1971)
•• Academic English Club (Tallinn) (1975)
•• International Society of Endocytobiology and Cell Research (1984)
•• Uisge Beatha Clubi (Tallinn) (1989) president
•• Eesti teaduslik selts Rootsis (2000)
•• Euroopa teaduste ja kunstide akadeemia liige (2001)
•• Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane (2006)
Teised temast
Hardi Volmer
režissöör, muusik
ja viskiklubi liige
Minu isiklik imagoloogiline analüüs ütleb järgmist. Kui on selline kerekas mõnus mees oma parimais aastais ja juustes on juba halli, lõual on habe ja habemes on piip, piibu kohal aga kaks särasilma, küllap siis on tegemist toreda inimesega. Ja võiks kohe arvata, et äkki on kapten. Ja kui ei ole kapten, on võib-olla teadlane. Kui ei ole teadlane, sobiks sellise inimese puhul arvata, et ta on näiteks diplomaat. Ja nagu me teame, siis kaks neist olekutest on Toomas Tiivelil CV-s kirjas. Seega igati muhe ja taibukas mees, kelle koju kiigates näeb raamatuid täis riiuleid. Tema kui viskiklubi presidendiga koos viski tarbimist ei saa nimetada joomiseks, pigem on see arendav ja hariv tegevus.
