TOOMAS VERREV: Esmapilgul jahmatav, süvenedes mõistetav kirjanduslik kunsttükk
##Pealtnäha oleks tegu justkui raamatuga. Kaaned. Lehed. Lehekülgedel vaheldumisi tekst ja pildid. Teose pealiskaudsel lehitsemisel võib aga jääda mulje, et tegu on lihtsalt sonimise või kellegi haige naljaga.
Imelikud väljendid nagu 1D vanus, skemaatiline nihe, rafineeritud energiamuster ja tähenduslik null pro tühi vahelduvad kiires virvarris. Siiski, süüvides teksti, leiab selles sõnademängus korra ja loogika. Leiame, et autor ei ole paljalt skandaalihimust suvaliselt sõnu üksteise otsa loopinud, vaid autoril on rääkida lugu (sürreaalses ja obsessiivses võtmes), mis viib meid raamatu tagaosas asuva Salatühikuni, millest leiame autori tekstid hoopiski teises, armsas ja tütarlapselikult lihtsas võtmes.
Disharmoonia raamatu esimese ja teise osa vahel – nii nagu ka disharmoonia Kiwa eelmise kümnendi teostest pärineva girl-art’i ja tänapäevase robotifetiši vahel – ongi see, mis muudab oma rütmiga selle teose omanäoliseks ja eesti kultuuriruumis kordumatuks. Tegu ei ole kirjandusega selle mõiste otseses tähenduses. Pigem on tegu kunstiteosega, mis on valinud võtmeks kirjanduse, kuid mitte lihtsalt kirjanduse, vaid metakirjanduse.
Loomulikult ei ole see raamat välja antud müügirekordite püstitamiseks. See teos ei ole kindlasti kõikidele mõistetav ega ka meelepärane. Lihtsad asjad lähevad tänapäeval inimestele peale – nagu ütles kord üks kirjaneitsi suvises rongis. Kuid enne, kui hakata seda teost maha tegema, võiks teha katset seda mõista. Kogu selle pahna sees, mida kultuuriks nimetatakse, on vaid üksikud verstapostid, mida tulevased põlved hakkavad tulevikus mingi ajastu sümboliks pidama. Olen veendunud, et just see Kiwa teos saab üheks kui mitte just kõige tähtsamaks, siis kindlasti tähtsaks verstapostiks 21. sajandi alguse eesti kultuuriloos.
