Toomas Vindi vägitükid kunstis
KUNST Kui noor Toomas Vint aastakümneid tagasi kunstiellu astus, sai ta hakkama vägitükiga, mis õnnestub vaid vähestel. Ta sai võrdselt kõrgeltkoteerituks nii elitaarsetes vaimuringkondades kui ka laia kunstipubliku silmis.
Ilmselt oli ta kunst juba siis piisavalt mitmekihiline, mis võimaldas igaühel leida sealt oma. Nüüd on kunagisest alternatiivsest uuenduskunstnikust saanud klassik ja sellega seostub teine vägitükk.
Tavaliselt on nõnda, et kui kunstnik astub kogu elu ühte kitsalt piiritletud mõtte- ja vormirada, siis kaotab ta tegevus tasapisi värskuse ja stagneerub. Vint on suutnud seda loodusseadust ignoreerida. Nagu näitab ka praegu Vaal-galeriis avatud isi-kunäitus "Diivan ja pilved", on Vindile iseloomulik vaimuerksuse ja vormisära pidev lisandumine. Kuigi probleemistik on sama või lähedane, millega Vint on tegelnud ammu, ei teki tahtmist öelda "ah, seda olen juba ammu näinud!".
Vindi loomingu mõistmise võtmeks võiksid olla selle näituse väiksemad maastikud, Nendes pole ta vajalikuks pidanud efektseid motiivivastandusi, vaid on piirdunud loodusmotiiviga "puhtal kujul". Selgub kummaline asi: mida tähelepanelikumalt Vint realiteeti – rohuliblesid, puulatvu ja valguseseisundeid – uurib, mida rohkem ta pildid on "nagu päris", seda nähtavamalt ta väljub tavareaalsusest, jõudes mingisse raskesti defineeritavasse metamaailma.
Suuremates töödes lisandub veel teinegi kihistus – objektide nägemuslik vastandumine või teisendumine, kuid põhiprintsiip, reaalsusest väljumine reaalsusele lähenemise kaudu jääb ikka samaks.
Näituse põnevaimates piltides toob Vint oma korrastatud ideeaalmaastikesse intiimsuse ja loodusest eraldatuse sümboli – diivani, mis kohati muutub ise looduse osaks, kord põõsaks, kord pilveks. Tekib pikk vastanduste ja seotuste kett, mida mööda vaataja võib minna nii kaugele, kui ainult viitsib. Vint ühendab oma töödes tundliku poeetilisuse paradoksaalsusega. Puud ja põõsad tunnevad aegajalt ületamatut kihku võtta tehisvormide kuju. Või on hoopis tehisvormid pungunud lehtedesse? Igal juhul näeme maailma, kus kõik on kõigega seotud ja läheb oma salajastel põhjustel teineteiseks üle.
Ma ei tahaks Vinti jäigalt seostada sürrealismiga, kuigi kujundite paradoksaalsed seosed võiksid selleks alust anda. Ta ei nikerda individuaalse alateadvuse hirmude ja armude kallal. Asi on üldisem, Vindi nägemused tähistavad eksistentsiaalseid konstruktsioone. Need poleks enam nagu Vindi, vaid maailma asjaõiendused.
Selline universaalsuse taotlus annabki Vindi loomingule teatava klassitsistliku, kõiksusse ja jäävusse suubuva hinguse. Ja lõpuks – Vindi pildid on lausa hingematvalt ilusad, mida tänases kunstis juhtub harva. Selline on juba Vindi maailm, seal peavad asjad olema ilusad, kuid valutundlikud.
SAMAL TEEMAL
Kaire Nurk 1998 Vindi maalides peatatakse loomulik areng, aeg peatub, aeg on suhteline, kogu maastik on tardunud rohelus. Aeg on justkui kinni jäänud tiheda muru sisse.
Maria Shashkina (Venemaa), 1994 Toomas Vint on fotorealismiajastu romantik ja transromantilist laadi looja.
