Toomas Vint: hingerahu, meediast hoolimata

 (1)

Toomas Vint: hingerahu, meediast hoolimata
Abieluromaani lõpp on õnnelik, sest tegelasest hakkab kahju, ütleb Vint. Foto: Eva-Maria Vint-Warmington.

Kirjanik ja maalija Toomas Vint sai uue romaani idee aastatagusest kokkupuutest kollase ajakirjandusega.

Kõigepealt näitab Toomas mulle Kanal 2 aastatagust skandaalset saadet, millest romaan algtõuke sai. Toomas ja Aili Vint rääkisid seal truudusetusest ja pika kooselu saladustest, kulminatsiooniks saate reklaamiks kasutatud lugu, kuidas Toomas tõi koju mingi beibe ja esitles teda kui oma uut naist. Saade põhjustas ootamatut vastukaja ja ohtralt kurje netikommentaare. Seejärel pakub Aili suppi ja me hakkame arutama, mida meedia inimestega teeb. Ja mis on tõeline armastus.

Kas sa kirjutad endast?

Oma viimastes raamatutes ei häbene ma dokumentaalsust, lugusid, mis on päris elus olemas. Kasutan sobivaid tekste ja täiesti konkreetseid sündmusi. Selleski romaanis leidub reaalseid kunstinäituste pressiteateid või siis netikommentaare – muide, kas tohib neid üldse kasutada?

Tegelikult ei tohi. Delfil on teadaanne selle kohta, et toimetuse loata kommentaare kasutada ei ole lubatud.

Neid on muudetud. Õigekirjavead on parandatud, lause on natuke paremaks tehtud.

Ma ei harrasta kommenteerimist ja seetõttu ei ole reegleid lugenud. Huvitav, kas ma oleksin neid pidanud Delfi käest ostma? Sest tuleks ju väga põnev ja komplitseeritud kohtu-case, muuseas.

Samal teemal:

Idee teha romaanis pressiteadetest majakovskilikud treppluuletused on tõesti hea.

See on kummaline, ma sain nüüd ise ka aru, mida noor kunstnik tahab sõnu kasutades öelda, aga kui sama tekst on meili kokku pigistatud, siis loed ja mõtled: issand, kas mina olen segane või on seda inimene, kes selle teksti on kirjutanud?

Kas intellektuaalide lakkamatu protest kollasuse ja suvalisuse vastu on lootusetu võitlus? Kas sõda on kaotatud?

Mina puutusin kollase ajakirjandusega esimest korda kokku siis, kui emale saadeti Nõukogude ajal Soomest vanu ajakirju Me Naiset ja kui ma neid sirvisin, siis mõtlesin, et see ühiskond on küll väga kentsakas, pigem haige kui avatud. Mis kuradi jama nad seal ajavad? Nõukogude noorele intellektuaalile tundus see kõik täieliku õudusena. Tänaseks ongi asjad niiviisi, et kui tahad saada oma loomingule laiemat kandepinda, siis sa pead end näitama Kroonikas, mõnes meelelahutussaates, et inimesed hakkaksid hindama sinu tuttavat nägu, sinu tuntud nime. Sõna otseses mõttes ostetakse raamatupoes autorit, keda on nähtud televiisoris. Tõsiselt võetava kultuuri osa meedias on järjekindlalt ja süsteemselt vähenenud. Arutluste asemel on soe kollane ehk persoonilood. Minu meelest on see ulmeline suund, et kerge trükisõna juhib inimest vaimsetele huvidele. Et „Harry Potteri” lugeja hakkab õige pea Kaplinskit lugema.

On see lootusetu mõte?

See on minu arust täiesti lootusetu mõte. Kõige hullem on see, et meedia läheb üha kergekaalulisemaks, aina korrutatakse, et rahvas soovib meelelahutust, rahvale meeldib see, mis on lahe ja rõõmus. Lõppkokkuvõttes kõlab „rahvas tahab” ehtnõukoguliku argumendina.

Aga ehk rahvas tahabki?

Ma kujutan ette, kuidas toimetus tuleb kokku ja keegi pakub välja tõsise, mõttetegevust nõudva loo, mille peale keegi teine karjatab: oh, keegi ei hakka seda ju lugema, inimesed tahavad teada, mida autor sööb ja joob, kuidas ta riides käib ja kellega suhtleb. Telemaastikul on eriti hästi näha, et mida tobedam ja kergem saade, seda parem reiting. Tekib surnud ring, tegijad arvavad, et tulevad inimeste soovidele vastu, ja kui seetõttu läheb üldine tase üha kergekaalulisemaks ja ajuvabamaks, siis rahval polegi enam valikut.

Seoses selle Kanal 2 telesaatega said sa ebameeldiva kogemuse, kuid ka uue romaani.

Ma ei saanud mingit ebameeldivat kogemust, ma vaatasin sellele loole üsna reaalse pilguga. Kui inimene hakkab vanaks saama, siis tema vastu ei tunta enam huvi, sest ta ei ole enam „seksikas”. Aga vana tegija tahab ka oma uusi asju tutvustada. Niiviisi kärbes lendabki liimipaberile. Kujutad naiivselt ette, et saad saateformaadi üle trumbata ja endale kasu lõigata. Või siis topeltkasu, nagu seekord kirjanik Toomas Vint tegi.

Su raamatu peategelane kirjanik Voldemar püüdis sama teha.

Jah, aga ta ei arvestanud sellega, et avalikult vanade haavade lahtikiskumine võib tekitada uusi pingeid ja konflikte. Ta arvestas enda reklaamimise võimalusega, kuid ei arvestanud sellega, et kogu lool võivad olla hoopis sügavamad, hoopis kurvemad tagajärjed. Voldemar oli seejuures võrdne TV-tiimiga, mõlemad tahtsid teha head asja, kuid ei arvestanud, et see toob kaasa reaalse elu halvemad küljed.

Haavade lahtikiskumine on siin raamatus seotud kahe teemaga, üks on truudusetus ja teine on alkoholism. Kas ma eksin?

Need on asjad, mida inimene ei saa oma elust niisama lihtsalt maha kriipsutada. Päris hea võrdlus on siin Reformierakonna rahalugudega. Ükskõik kui hästi oma asju ajad, ühel hetkel tuletatakse ikka meelde 10 miljonit. Kui inimese elus tõuseb minevikus tehtud sopp kunagi ootamatult päevakorrale, siis otsekui polekski enam olemas kiiduväärset tänast päeva.

Kas alkoholismiteema on ka sinu järgmises romaanis?

Kindlasti mitte. Olen teema jõuliselt lahti kirjutanud romaanis „Kaine kuu ja purjus päike”. Ma ei arva, et mul tuleks alkohooliku elu enam kaardistada. Kuid minu viimases romaanis istub tegelane sellegipoolest lauka äärel ja teda lahutab sinna sisse kukkumisest üksainuke pits.

Aga armukadedus?

Mehe armukadedus on võimupositsiooni kaotamine, naise oma on usalduse kaotamine.

Kuidas sa head abielu defineeriksid?

Hea abielu peaks olema mõlemale eelkõige huvitav.

„Nii heas kui ka halvas, kuni surm meid lahutab”?

See ongi abielu põhidoktriin. See ongi õige abielu. Kuid iga inimene on erisugune, iga abielu on erisugune. Iga päev on erisugune.

Kas su raamatu lõpp on õnnelik? Kas saame öelda, et kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevani?

Ausalt öeldes arvasin ma kirjutades, et see lugu viib lahkukolimiseni, lolli masendava lõpuni. Aga siis hakkas mul neist mõlemast kahju. Lõpp on õnnelik, kuid siiski hoiatava sõnumiga, et see viimasel ajal toredaks kujunenud kooselu püsib niikaua, kui Voldemar suudab kaine olla.



„Avalikult abielust”

Toomas Vint

Tulikiri

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare