Toomas Vint prostituutide kaitsel
Toomas Vint, sinu viimase raamatu “Minu abielu prostituudiga” pealkirjast jääb mulje, et tegemist on pihtimusromaaniga, kus prostitutsioon on kui metafoor.
Mingi külje pealt võib võtta ühe kirjaniku kogu loomingut kui kunstiliselt töödeldud pihtimust. Seekord on tegu ikka tõelise prostituudiga ja minategelane pole autorimina nagu mõned on juba uisapäisa järeldanud.
Aga minategelasel puudub nimi.
Mul polnud raamatus kordagi tungivat vajadust talle nime anda. Minu jaoks on ta avatud tegelane, kes esindab nn esimest Eestit. Inimene, kellel on hästi läinud ja kes kujutab ette, et ta tõekspidamised ja hoiakud on kindlustatud. Et kui midagi juhtub elus teistmoodi minema, siis ta saab hüvitise.
Oled ühes intervjuus öelnud, et sul on kirjutamise juures oluline küsimus: miks? Läheks kohe asja kallale: miks sa kirjutasid selle raamatu?
Kunagi “Kojamehe naist” kirjutades püüdsin kojamehe naisega luua kujundit, kus üldistatult oleks kokku võetud kogu vene aeg – inimene sai riigilt elementaarse rahulduse, aga kuna ta polnud midagi paremat proovinud, tundus talle, et ta armastab riiki. Armastab ka siis, kui riik käitub temaga alatult. Selles raamatus tahtsin ma aga luua turumajanduse kujundit. Prostituut oleks turumajanduse võrdkuju. Ka temasse võib armuda.
See on kena ja suuresõ-naline jutt, aga ma ei usu, et sul oli kirjutama asudes midagi säärast plaanis ja seepärast küsin uuesti: miks?
(Naerab) Nojah, need üldistavad asjad kukuvad pärast raamatu lõpetamist tekstist välja ja see on juba kündi ootav põld kriitikutele... Ma tean, et paljude korralike inimeste jaoks on juba sõna “prostituut” põlastusväärne märk, mida suhu võttes tuntakse vastikust. Elatakse kinnishoiakute maailmas ja mitte mingi hinna eest ei taheta oma maailma sisse viia muudatusi. Inimestele meeldib kõike iseendast erinevat põlastada. Nad ihkaksid, et kõik mõtleksid, tunneksid ja tegutseksid nagu nad ise. Mina aga tahtsin kirjutada usutavat lugu sellest, kuidas inimene on suuteline ühel heal päeval (ööl) oma tõekspidamised pea peale pöörama.
##Aga prostituudiga abielluda! Kas see ei ole korraliku inimese jaoks liig mis liig?
Miks mitte, korralikud abielluvad ärimeestega, kes pidevalt on teistel nahka üle kõrvade vedanud, abiellutakse poliitikutega, kes on võtnud altkäemaksu või petnud räigelt oma valijaid... Prostituut on eelkõige inimene. Abiellutakse selle inimesega, kellega arvatakse, et klapitakse vaimselt ja füüsiliselt kõige rohkem kokku. Kokkuklappi ei loe vahest ainult siis, kui ühte poolt huvitab eelkõige teise rahakott või positsioon. Aga siis on tegemist juba ärilise tehinguga, täpselt nagu prostituudi ja kliendi vahel.
Kas sa ise abielluksid prostituudiga?
Aitäh küsimuse eest, aga ma olen abielus naisega, kellega mul nii vaimselt kui ka füüsiliselt kõik klapib. Tõsi, üheksa aastat tagasi, kui mind oli vallanud järjekordne nädalatepikkune joomahullus ja keegi ei tahtnud mulle enam isegi kätt anda ning enesetapp oli saanud kinnismõtteks, siis ainult bordellis koheldi mind kenasti.
Ühel suhteliselt kainel hetkel oli mul õnnestunud saksa kollektsionäärile maal maha müüa ja raha parasjagu oli. Mäletan, et tahtsin mulle eluisu tagasi andnud hooraga tookord Malediividele sõita. Kas see just pulmareisina oli mõeldud, seda ma ei oska öelda.
Nagu ma asjast aru saan, siis just prostituut oligi tookord su elupäästja.
Mingis mõttes küll, kuigi ma arvan, et oma elu päästsin ma ise sellega, et ühel päeval andsin endale aru, et esimene pits viina või lonks õlut vallandab minus uue joomahulluse ning nüüd ma lükkan juba üheksa aastat selle lonksu joomist üha edasi.
Prostituut, kellega su raamatus abielluda tahetakse, jätab lugejale väga hea mulje, aga ma arvan, et paljud abielunaised kiristavad seepeale hambaid.
Las nad kiristavad hambaid ja kriiskavad, et prostitutsioon tuleb keelata, et teeme nii nagu Rootsis, kus klient on samuti kurjategija. Voodi on mõjus relv naise käes – suru oma jalad kokku ning hoia kätt ees niikaua, kui mees taltub ja teeb nii nagu sina tahad! Nad arvavad, et kui bordellid keelata, siis on mehe iha rahuldamine ainult nende kätes. Mina arvan, et see on lühinägelik, Mees otsib endale armukese, kes kohtleb teda esialgu haruldaselt kenasti ja mehikesel tekib mulje, et ta on jõudnud tõelisse paradiisi. Ning varem või hiljem paneb armuke naiselt ta mehe pihta. Julgen arvata, et bordellid ei lõhu perekondi, need aitavad hoopis kriisihetkedel kooselu säilitada ja sellest võidavad lapsed.
Nii, et sina oled bordellinduse tulihingeline pooldaja?
Mis nüüd tulihingeline. Aga asjadele tuleb vaadata nii, nagu need tegelikult on. Keelamine ei muuda midagi, toob ainult hulga halbu probleeme juurde. Prostitutsioon on ja jääb, kas tahame seda või mitte. Inimene on kariloom ja isase peamine eesmärk on või-malikult palju emaseid eostada.
Prostitutsioon võimaldab pettekujutuse ürgse soovi täitumisest ka neil isastel, kes ei oma karjas kõrget positsiooni, on nõrgad ja õnnetu välimusega.
Kummalisel kombel on tihti su teoseid arvustanud mitte kirjanduskriitikud, vaid erialainimesed. Kui kirjutasid ökoterrorismist, siis arvustas keskkonnateadlane, kui kirjeldasid kunstimaailma, siis kirjutasid arvustusi kunstiteadlased, kui sul ilmus romaan alkohoolikust, siis andsid oma hinnangu need, kes olid ise alkoholiprobleemiga kimpus. Kas usud, et seda romaani hakkab retsenseerima prostituut?
Ma kardan, et raamatuid lugevaid prostituute on raske leida. See noor daam, kes mind üheksa aastat tagasi kenasti kohtles, ja kelle pealt on mul selles raamatus üsna palju maha kirjutatud, on kindlasti juba kõrvale tõmbunud.
Praegust noort põlvkonda iseloomustab rohkem tuttava psühholoogi pajatus sellest, et kõrgkooli sisseastujate seas oli kahel harrastuseks lugemine, kui ta küsis, mida need loevad, siis üks neiu ütles, et oli lugenud “Jane Eyre’i” ja ise ka olnud imestunud, et selle läbi luges. Teine aga uhkeldas, et ta loeb internetis kommentaare... Ma kahtlustan, et seda raamatut hakkavad feministid lahkama.
