Toomas Volkmanni fotod vaatavad vaatajat
Kunstnik Kiwa kirjutab: “Et ilutaju viiks inimesed kokku, selleks on vaja kunsti, mis sõltub mainest ja poliitikast, aga millele on õnneks omane töötada vastu impeeriumile. Pilt sõltub raamidest, aga Volkmanni puhul vaatab pilt vaatajat – järjekindlalt lavastab kunstnik portreesid, kus pildil olija vaatab sind ja näeb, et hoopis sina oled raamis: ebatõeline, fikseeritud, kõrgläikega ja klaasialune ja lamineeritud.
Idealiseeritud ilu kujutades ei loo Volkmann tavapärast passiivse romantilise süütuse ja ihaleva subjekti konstruktsiooni, tema jaoks ei ole seega pildistamine mitte “teise”, vaid “sama” loomine. Suhe kaduvuse ja nostalgiaga on veel ambivalentsem, aga pilt kui fikseeritud hetk on sündinud.
Loomuliku ilu pildile püüdmine on ketserlik akt ja Volkmanni fotosid vaadates mõtlen ma, et jumal võiks olla suur tagurpidi töötav photoshop, kes armastab oma eksinud tallesid ja annab neile tagasi just nende enda näo.”
