Toop õlut rahva- ja naljamees Juhan Smuuliga


Toop õlut rahva- ja naljamees   Juhan Smuuliga
----

“Smuulist on mulle jäänud mulje, et ta oli selline pull, lõbus ja sõbralik vend. Keset nägu oli Juhanil hiigelsuur nina, kukal ulatus kaugele taha – niimoodi voolujooneliselt nagu sööstlaskuja kiiver. Kui ta rääkima hakkas, ei liikunud tema lõualuu mitte ainuüksi üles-alla, vaid ka vasakule-paremale,” mäletab Juhan Smuuli Lembit Remmelgas, kelle isa, kirjandusteadlane ja tõlkija Lembit Remmelgas oli üks Juhani parimaid sõpru.

“Ta tuli alati igavese kihutamisega, kinganinad väljapoole, kaabu kuklas ja Kazbek suunurgas. Mulle õudsalt meel-dis, kui ta Kazbeki otsi õige nurga alla mudis, et need ilusti suunurka istuksid. Mitu korda palusin ka neid mudida.

##Smuul kakerdas alalõpmata meie hoovi peal, ja kui me läksime neile külla, võeti mind ka kaasa. Ega nad külaskäikudel tavaliselt kuiva suuga istunud, ikka võeti konjakit. Olin siis poisike ja kui üritasin seltskonnas vahele segada oma lollide küsimustega, oli tema alati see, kes vastas. Teised, kirjanikud ja muud tegelased, olid tõrjuvamad. Tema oli selline suur sõber, hüüdis mind muhu aktsendiga “Juasepiks”,” jutustab Lembit-noorem, kes oma sõnul pole kunagi mingi eriline kirjandushuviline olnud ja on kursis rohkem selle poolega, kuidas oli ja mida ütles Smuul kitsamas ringis, konjaki- ja peolauas. “Seal räägiti kogu aeg igasugu naljakaid lugusid. Noh, kõike seda, mis on kellegagi juhtunud, olmenalju.”

Ülo Tuulik mäletab: “Smuul oli huumoritajune ja huumorit vajav. Igas seltskonnas tõmbas Smuul just selle iseloomujoonega enda ümber inimesi kui magnet. Tema naljakad lood, nende hulk ja haare olid lõputud. Kõige selle juures oli Smuulil ka see võluv omadus, et ta oli võimeline väga mõjusaks eneseirooniaks, iseennast asetama naljakatesse situatsioonidesse, naerma puhtast südamest ka oma inimlike nõrkuste üle. Helge ja hele meel, nagu üldse muhulastele omane.”

”olen nüüd linna jõudnud!” Remmelgas ei mäleta, et 1940-ndate lõpu ja 1950-ndate alguse eesti kirjanduse esinumber kuidagi nina püsti ajanuks. “Smuul oli niisugune, et temaga võiks kas või praegu kuskil tänava peal kokku saada ja öelda, et lähme, Juhan, teeme ühe toobi õlut, ja kohe tuleb ja teeb. Ta ei olnud üldse ülbe olemisega või staarikalduvustega. Lihtne muhu külapoiss, pullimees, napsi- ja naljamees. Mina ei mäleta küll, et ta oleks kunagi solvunud või upsakas olnud. Tema suhtumine, olek oli alati umbes, et “hah-hah!”.

Teeneka kirjastustöötaja Aksel Tamme esimene kokkupuude Smuuliga oli 1950-ndate alguses, kui Smuul käis kord Tartus, sealses kirjanike liidu majas, mida kutsuti ka Hiire majaks, ettekannet pidamas. “Hakkasin teda rohkem nägema 1950-ndate teisel poolel, kui juba Tallinnas olin. See oli aastal 1958, sattusin temaga üsna lähestikku kokku. Paul Kuusberg oli mu kutsunud tööle Loomingu toimetusse. Allkorrusel asus toimetus ja üleval kirjanike liit, mille esimees oli Smuul. See oli siis juba lakkamatu läbikäik, edasi-tagasi jooksmine, väga tihe lobisemine.”

Hiljem asus Tamm tööle Eesti Riiklikus Kirjastuses. “Alati, kui ta kirjastusetuppa astus, ütles tere, võttis kaabu peast, viskas mantli toolile, võttis plaksti telefoni, valis kodunumbri ja teatas: “Tere, Debora! Ma olen nüüd linna jõudnud!””

Noore mehe romantiline õhin. Kui palju oli see, mida Juhan Smuul oma kõige punasemates tekstides kirjutas, tema isiklik veendumus, kui palju konjunktuurlus?

“Alguses ta kindlasti uskus, mida kirjutas,” arvab Remmelgas. “Nõukogude Liidu võidu eufooria ja tõotatud uus elu, kus kõik on võrdsed, võis noore inimese mõistuse täiesti segi ajada. Miks ei võinud siis tema ja põlvkond suhteliselt kehvadest oludest sündinud noori hakata uskuma, et nüüd tuleb tõesti kommunism, kus kõike saab tasuta, kus on rikkalikult kala ja viina voolab ojadena.”

Loe veel

“Ma ei usu, et Smuul vastu ennast kirjutas,” arvab ka Tamm. “Asi oli selles, et kogu see 1946.–48. aasta taust oli teine, selline, nagu enam ette ei kujuta. 1945. aastal lõppes sõda. Midagi hakkas uuesti otsast peale. Peale kõige muu oli esimestel aastatel ka tunne, et miski on muutunud – et enam ei saa jätkuda arreteerimised. Kui Laskurkorpus tagasi tuli, ei vaadatud neid nii, nagu oleks uus okupatsioon alanud. Siis tulid isad ja vennad ja mehed tagasi, tuhandete kaupa, ja see juba oli mingi emotsioon. Nii et esimestel sõjajärgsetel aastatel oli selline kaasaminek päris normaalne. Ei ole imelik, kui noor inimene, kes tahab luules elada, sellise mõtteviisi omaks võtab. Mäletan kindlalt, et Smuul deklareeris kunagi hiljem: kõik see, mis ta tollal ütles, ka Stalini kohta, oli öeldud siiralt, mitte sellepärast, et ta oleks tahtnud teenida kannuseid.”

Ka Ülo Tuulik arvab, et varasematel aastatel oli Smuul oma luuletustes jutlustatavas isiklikult veendunud. “Smuul oli ju kogu sõja Venemaal, oli võitjate poolel, ja Stalini nimega seostati Suure Isamaasõja võitu. Seepärast oli kergem ka selle tolle aja kohustusliku moega kaasa minna.”

Kahekihiline inimeseotsija. Smuul kirjeldas mälestustes oma vaeseid sünniolusid ja kirjutas luuletustes: Ja nõnda kui sina, mu Muhumaa, / mu isa on vana ja vaene. / Siin mõistete vahel: t a h a n / ja v õ i n – / ikka jäänud on tohutud käärid. / Meid valitseb vaesuse pigistav võim, / teist isandat me vist ei vääri.

Kui palju oli enese vaesemate sekka kuulutamisel tegelikkusega ühist? Aksel Tamme arvates oli Smuul omandanud tollal mingi kiire kontseptsiooni Eestist kui halvast ja raskest maast – mis aga, nagu hiljem uurijad näitasid – ei klappinud kokku tema enda eluga, sest ta pärines ikkagi üsna priskest ja jõukast talust. “Selles võib olla isegi ebateadlikku juurdemõeldust,” pakub Tamm.

“Vähemalt kuni 1950. aastate teise pooleni ei olnud tal probleeme niisuguste asjade luuletamises. Kontseptsioon oli selge: enne oli halvasti, nüüd on hästi. Võib-olla on ka nüüd halvasti, aga kõik võimalused paranemiseks on olemas. Samal ajal oli tal kogu aeg nagu kaks kihti. Üks oli eneseloodud ajalookontseptsiooni kiht, aga erinevalt teistest oma auväärsetest kolleegidest oli tal ka normaalse inimese nägemine, normaalse tunde tundmine sügavalt omane. Kui ta luulesse tuli, ei tulnud ta ju stiilis “tapa ära fa‰istlik uss!”, vaid “Mu noorima õega”. Juba 1940. aastate keskel olid tal “Mälestusi isast” – normaalsed perekonnasuhted, lapse ja vanema suhted, millel polnud mingisugust tegemist ümbritseva süsteemiga ega sotsialismiga. Kogus “Mere ja taeva vahel” on tal õige palju lihtsaid, ilma fraasita ja poliitilise konjuktuurita luuletusi. Ja kui ta proosat hakkas tegema, siis kogu see poliitiline kiht varises maha, seda polnud enam olemas.”

Smuul otsis oma teostes sügavalt eetilist inimest, nähes samal ajal ka seda, milline inimene tegelikult on. Tema loomingus on olemas pingevaba, igapäevast elu elav inimene. Nii põimus temas poliitiline fraas tahtmisega vaadata otsa tavalisele inimesele.

Smuul läks aastatega üha elutargemaks, põdedes varasemaid arusaamu valusalt läbi. “Iga elatud aastaga hakkasid ta silmad rohkem nägema ja mõistus analüütilisemalt taipama, mis ümberringi sünnib,” räägib Tuulik. “Tema valuline läbipõdemine jäi väga sügavalt tema sisse. Kui ta oli vasakpoolsusega kord kaasa läinud, siis ta ei olnud jänes, kes hakkaks ühest metsast teise jooksma. See sotsialistlik riik, mida ta oli oma sõnaga teeninud, oli talle ka küllalt palju andnud – tuntust, kuulsust, materiaalset kindlustatust. Ja siis ühel hetkel ei pidanud ta ilmselt sobilikuks nendest positsioonidest enam taganeda. Samas mõistis ta, et ka nendele jäämine on vale. Tema üleelatu oli kahtlemata väga raske, keeruline ja valus.”

“Ma ei usu, et Smuul oleks olnud mingi ideoloogiline kommunist!” rehmab Remmelgas, “see oli siuke selle aja värk. Veendunud kommunismiehitaja moraalikoodeks ei näe ette, et tuleb niimoodi konjakit juua…”

TUHKATRIINUMÄNGU VASTU. Aksel Tamm:

“Ega ta selliste suurte, põhimõtteliste juttude pika rääkimise mees ei olnud. Et oleks arutanud mingi asja läbi ja analüüsinud variante. Ta oli impulsiivne inimene ja reageeris kiiresti. Oma hoiakuid ta siiski näitas, aga ilma selleta, et oleks neid väga analüüsinud või pikalt seletanud. Mina näiteks ei püüdnudki teda tõmmata kaasa kirjastuse suurtesse intriigidesse. Ta ei olnud oma laadilt niisugune inimene, kes oleks nüüd tulnud ja ajanud mingi teose ilmumise korda. Mõnel puhul ta lausa kurvastas: tema oli ju see, kes keeras 1970. aastal kihva Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” auhindamise kirjanduse aastapreemiaga.”

Omas ajas legendiks saanud näidendi poolt hääletasid üheksast Ļüriiliikmest Ralf Parve, Paul Kuusberg, Olev Jõgi ja Aksel Tamm, vastu Eduard Päll, Holger Pukk ning kirjastusetöötajad Vladimir Pirson ja Kaljo Itra. Smuul keeldus jonnakalt hääletamast nii poolt kui ka vastu. Kui keegi pani ette, et anname draama-

preemia Smuulile, läinud too tigedaks ja ähvardanud Ļüriist hoopis lahkuda. Nii jäänudki draamapreemia tookord välja andmata.

Smuul ei võtnud osa ka 1960-ndatel puhkenud vaidlusest vabavärsi ja modernismi üle. Tamm: “1960-ndate aastate noorte tuleku puhul oli ta üsna reserveeritud. Nad olid talle võõrad, nad olid teist masti kui tema. Võib-olla lõi siin Smuulil välja ka puuduliku hariduse kompleks. Aga oli päris selge, et talle see uus liikumine ei meeldinud. Selles asjas jäi ta ootamatult vanameelseks, kuigi muudes asjades see talle nagu eriti omane polnud.”

TÖINE VIMM UPUTATI KONJAKISSE. Lembit-noorem, kelle isa kirjutis Stalini surma järel Loomingus sisuliselt tähistas kirjanike põlu alt vabanemise ja vaimse õhkkonna värskenemise algust Eestis, mäletab, et nendes seltskondades, kuhu tema kaasa pääses, neist teemadest juttu ei tehtud. “Mina jõlkusin nende pidudel ja istumistel, mida nad pidasid, kogu aeg kaasas, aga ma pole kunagi kuulnud, et oleks aetud mingit tulihingelist parteijuttu. Muidugi, olin siis poisike ja asjad, millest ma midagi aru ei saanud, viskasin peast välja.”

Ka päevapoliitiline vimm ei võtnud seltskonnast osa. Kirjanduslikud, tööalased jutud ja probleemid lahendati pärast tööd KuKus või kuskil mujal. Kui lihtsalt niisama maha istuti, tehti ‰a‰lõkki ja joodi konjakit, siis sellistest asjadest ei räägitud.

“Inimesed lõdvestusid ja tundsid üksteise seltskonnast mõnu,” kinnitab Remmelgas. “Ükskord ütles isa mulle, kuidas neil kirjanike liidus süsteem olnud. Et partei-, aruande- või mis iganes koosolekutel võeti sõna, loeti ettekanded ette, anti üksteisele kõvasti pähe – ja kui kõik oli läbi, siis mindi KuKusse. Seal võeti kõvasti konjakit, räägiti asi veel kord üle ja lepiti üldiselt ära. Kes kellele pähe oli andnud, see tegi teisele konjaki välja. Või vastupidi. Nad olid tolle aja mõistes avaliku elu tegelased ja pidid kõnepuldis midagi ütlema või seletama. Aga et see oleks kuidagi väga isiklikult mõjunud – seda mitte. Nad olid ikka elu lõpuni head sõbrad edasi. Räägin sellest osast, keda mina olen näinud ja kes meil külas käisid – Smuulid, Krustenid, Rummod, Rudolf Sirge pere, Paul Kuusberg...”

suur hall. Tuulik mäletab, et enne oma surma oli Smuul juba üleni hall. ”Ta oli jõudnud väga palju teha, oli väsinud, mõtetes ja paljude raskete probleemide ees.”

Smuuli viimaseid aastaid täitsid lahkuminek Debora Vaarandist, kolimine Meriväljale ja loobumine armsaks saanud majast Kadriorus Kuristiku tänaval. Deboral oli olnud – nagu ka August Sangal ja Kersti Merilaasil – oluline osa Smuuli kujunemisel.

Debora ja Juhani ühine tutvuskond lõhenes. Suurenes Smuuli majanduslik kitsikus. Smuul oli olnud üks rikkamaid nõukogude eesti kirjanikke, kes oli harjunud rahas sumpama, kuid 1960-ndatel ei antud kordustrükke enam nii hulgi välja ja ka algupärast materjali tuli vähe.

Tamm: “Ta tuli kirjastusse ja ütles otse – raha on vaja. Siis me mõtlesime välja need kaks musta raamatut, “Valusa valguse” ja “Hea meremeeste Hoidja”. Kirjastuses nimetasime neid raharaamatuteks, mis on välja antud selleks, et autor saaks kümneid tuhandeid taskusse panna. Ja mul oli hea meel, et ta raha kätte sai, viimastel kuudelgi,” on Aksel Tamm rahul.

Oma osa oli muidugi ka rahulolematusel sellega, mis kirjanduses sünnib. Tamm: “Ta tahtis olla kirjanike liidu esimees, liidu, mille saavutused on ka tema saavutused, ja mille tippude üle ta saab õnnelik olla. Hea oli olla kirjanike liidu esimees, kui liidu tipud on ka sinu tipud. Aga Smuul kaotas selle tunde ära. Teda vaevas see, et ta Rummo ja Kaplinski ja Alliksaare puhul ei saanud enam kaasa rääkida. Ta oleks tahtnud valjul häälel kiita seda parimat, mis toimub, kuid nägi, et kõik on vaimustuses – ja tema kuidagi kõrval. Mingil määral on see sees ka “Pingviinide elus”. Seal oli soov õiendada nii Eduard Pälli ja Endel Sõgla suunaga, aga ka soov poistele ära panna.”

koht rahva seas. Ja muidugi poliitika. Remmelgas: “Küllap ta kuskil 1960-ndate lõpus hakkas sotti saama, et pole see asi nii päikseline midagi, nagu seda maaliti. Eks ta kindlasti selle nahka läkski. Võttis viina nii palju suure mure, pessimismi, elu mõtte kaotamise pärast. Lõpuks ta suri joomasurma, sisuliselt.”

Smuul oli vankumatu kodanikutundega poeet, kellele oli omane rahvalik ellusuhtumine. Ülo Tuulik ei kõhkle väitmast, et Smuul oli nii orgaaniliselt ja kirglikult koos oma rahvaga ja ennekõike keelega, mida ta fantastiliselt valdas ja oskas.

”Usun, et Smuul nägi rahvuse püsimist ega seadnud seda kunagi kahtluse alla. Oma ajal oli Smuul sõna otseses mõttes rahvakirjanik. Tänases kirjanduses kuulub Smuulile hea kirjaniku ja andeka inimese koht,” kinnitab Tuulik. “Inimese, kes oma keerulises ajaski suutis midagi luua, midagi öelda ega muutunud kroonulikuks ega ametlikuks riigilaulikuks, vaid tuli igal aastal oma kirjatöödega lähemale tõsisele ja lihtsale, rahvale omasele ütlemisele ja mõtlemisele.”

Jaak Urmet

oz@epl.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare