Töörahva vara kadus töötava rahva vilgaste näppude vahel

Manfred Vainokivi esitles eile uut dokfilmi „Riigivargad”, milles meenutatakse nõukogudeaegset kommet töökohast kõikvõimalikku kraami koju vedada. Massilisi vargusi kujutatakse pigem koomilises võtmes.

Linateos mõjub nagu kaitseministeeriumi propagandateos: sellist rahvast küll oma impeeriumile alistada ei tasu, tassivad kõik laiali. Oli see tõesti nii?

Teaduslikkusele teie film muidugi ei pretendeeri, aga kui ulatuslik nähtus riigivargus Nõukogude Eestis oli?

Minu arust oli asi valdav, see toimis igal rindel. Ma ei saa ju väita, et kõik varastasid, aga põhimõtteliselt... Ma ise läksin 1982. aastal Eesti Telefilmi assistendiks ja käisin AK gruppidega väljas. Ja kui meie, valgustajad ja toimetajad läksime kuskile kolhoosi, siis kolhoosist anti ikka kartuleid, porgandeid ja liha kaasa. See oli kolhoosi kaup, eks, mitte esimehe vara, aga anti. Läksid mingisse tehasesse, sealt tulid malmpotid, Kalevist kommid, Livikost anti viina, igalt poolt sai midagi. Põhimõtteliselt oli see kõik üks pätsamine.

Loe pikemalt, mida uue dokfilmi autori Manfred Vainokivi silme all varastati ja kust tuli mõte kolhoosiaegsest absurdist film teha.