“Tore on võtta rippkiiges nina ette mõni hea kindel raamat”
kirjanik
Inimesed on linnast ära, kuskil ürgmetsasopis, roostikus, põllul heina tegemas. Võib-olla istuvad vaikselt olevaga koos, ilma lugemata, mõtlematagi. Narva maantee aga müriseb. Raske on süveneda. Panen käest Gerhard Krolli paksu, rikkalikult illustreeritud “Jeesuse jälgedel”. See on Püha Maa kirjeldus. Väljakaevamised, maailma hääled, inimeste elupaigad, ajaloo lõhnav reaalsus. Küsin endalt, kas Eestis on paika, mida võiks nimetada pühaks. Pea valutab aknatagusest liiklusest. Maja taga hiilivad kodutud kassid, katusel kiljub sinna endale pesa teinud kajakas. Arvuti huugab nagu ikka. Elu nagu linnaloomal. Vaatan raamatuvirna. Eestikeelsetest on kõige peal Enn Nõu “Tõotan ustavaks jääda. Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992”. Siis ülelugemiseks “Võim ja vaim”, Veljesto väljaanne aastast 1940. Dokumentalistika ja esseed, ilukirjandus on allpool. Aega on üha vähem, lugeda üha rohkem. Käsi otsib aga tahtmatult värsket jaapani luule valimikku ja Karevat. Kui kõike liiga palju saab, loetagu luulet. Selles on vaikust kõige enam.
JAAKKO HALLAS
toimetaja
Tegelikult tahaks suvel lugemisest üldse loobuda ja vaikimispaastu pidada. Aga kus sa saad! Noblesse oblige! Aastate jooksul kokku ostetud, mulle saadetud, kingitud, annetatud, pärandatud jne, kuid lugemata, isegi sirvimata raamatute hunnikutest, mis toanurkades, laua all ja toolidel konutades lootusrikkalt oma aega ootavad, tuleb paremik välja sõeluda. Ülejäänutele – plaanis on huvilisi kohale kutsuda, et mulle tarbetu või end ammendanud kirjavara jõuaks õigetesse kätesse. Tasuta annan ära!
Sellist asja nagu “kerge suvine ajaviitekirjandus” pole minu jaoks olemas. Pole ülearust aega, mida veeta ja viita. Napil puhkuseajal üritan täiendada ja kinnistada teadmisi kollektiivsete kujutelmade kohta – religioonist ja vanarahva pärimusest kuni tänapäevaste linnalegendide ja anekdootideni. On mõned üpris põhjalikud uurimused ja leksikonid kuningas Arthuri lugude, inglite, päkapikkude, loomataoliste mütoloogiliste olendite jms kohta, millesse tahaks süveneda.
Lugemisjärge ootab veel hulk mulle väga olulisi raamatuid, millega üürikese suve jooksul muidugi toime ei tule. Nimetan vaid kümmet Eestis ilmunut, tähestiku järjekorras. Autorid ja pealkirjad kõnelevad iseenda eest: Eric Christianseni “Põhjala ristisõjad” (2004), Robert I. Frosti “Põhjasõjad. Sõda, riik ja ühiskond Kirde-Euroopas 1558– 1721” (2005), Paul Johanseni “Kaugete aegade sära” (2005), Enn Kasaku “Iidne tähetarkus” (2003), Christian Kelchi “Liivimaa ajalugu” (2004), Hasso Krulli “Loomise mõnu ja kiri” (2006), Michel Lamy “Jeanne d’Arc” (2002), Anu Männi “Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350–1550” (2004), Riho Saardi “Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani” (2005), Aldur Vunki “Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal” (2005).
TOOMAS KALL
kirjanik
Mitte ainult alanud suve, vaid kogu viimase aasta kõige huvitavam lektüür on olnud vanad kirikuraamatud aadressil www.eha.ee/saaga. Olles näinud seal mõne 17. sajandil elanud esivanema nime, olen peaaegu näinud ka “kõukude selgete silmade sira” (Jaan Tooming). Veel lugesin Madis Salumi koostatud teost “Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel”. Eriti meeldis, kuidas oskuslik pildivalik näitab Rüütlit kui rahvusvahelist meest. Väärt näidismaterjal optiliste petete vilunud uurijale Ants Juskele.
Samal ajal juhtusin lugema ka Peet Vallaku raamatut punasest saarlasest, täpsemalt muhulasest Mattias Viilardist. Ja kuigi romaan “Hulgus” ei pakkunud erilist kunstielamust, veendusin järjekordselt selles, milles on võimatu veenda meie teleseriaalide produtsente: lõpetage või vähemalt katkestage armetute originaalstsenaariumide tellimine! Tellige eesti tuntud ja tundmatu ilukirjanduse põhjal arendatud stsenaariume, ja te näete!
ANDRES LANGEMETS
kirjanik
Nagu kõigil sellistel, kes peavad päev-päevalt midagi kohustuse korras lugema, on mul kogunenud paras hunnik raamatuid, mida ma tahaksin lugeda, aga pole olnud mahti seda teha. Kui palju sellest õnnestub maatööde kõrvalt teoks teha, on vara öelda.
Kõigepealt tahaksin suvel justkui mitte midagi lugeda, silmade puhkuseks kas või. Aga praktika näitab, et hakkan maatalus üsna varsti otsima suisa juhuslikku lektüüri, umbes nagu kemmergus, et saaks ikka midagigi lugeda. Tabab mingi füsioloogiline lugemisnälg. Ja niiviisi olen suvel läbi lugenud lausa iseenda jaoks üllatavaidki asju.
Üldiselt on suvi hea mõne telliskiviga maadlemiseks, nii olen saanud jagu huvitavast Churchillist, surmigavast Kissingerist ja elamuslikest “Eesti rahva elulugudest”. Näis, mida tänavu ette võtan. Igatahes mitte romaane, sest neid ma ei loe juba mitu aastat. Minu ports on kogu eluks käes, kõik skeemid, süzˇeed ja karakterid hakkavad kuidagi korduma. Arvatavasti võtan kaasa mõne ajaloomonograafia ja mingid mälestused. Kindel ja tahe värk.
ANDRA TEEDE
luuletaja
Viimase kahe nädalaga imesin hästi kiiresti endasse pea kümme Rex Stouti Nero Wolfe’i juttu, pehmekaanelisi krimkasid, mis on käekotti või taskusse poetamiseks piisavalt väikses formaadis. Puhkuse mõte ongi ju see, et peale reaalse kohustusliku tegevuse piirata ka liiga sügavat või painavat mõttetööd ja vahelduseks lihtsalt liuelda, minu puhul eeldab see aga kindlasti väga kerget kirjandust. Ja Nero Wolfe võrratu Archie Goodwiniga stiilses New Yorgis kunagi ammu-ammu, ajal, mil mehed naljalt noori naisi eesnime pidi ei kutsunud, koos pisikeste mõrvalugudega on just piisavalt kaugel maistest ja eestimaistest probleemidest. Selgematel hetkedel üritad geeniusega isegi kaasa mõelda, muudes olekutes võib aktsiooni lihtsalt kõrvalt jälgida. Ning lisaks kõigele on Stout üks nauditavamaid dialoogimeistreid, kes kunagi silma alla sattunud.
Kui Wolfe ennast ammendab ja palavus tuure talumatuks ei keri, tahaks järgmisena Jan Kausiga tutvust teha, olen häbiväärselt ikka veel “Temast” mööda tatsanud. Selle raamatu saamisega on aga probleeme, tublid eestlased on poed tast tilgatumaks ostnud, eks peab lootma lihtsalt, et mõni hea inimene laenab.
AVE ALAVAINU
luuletaja
Raamatute lugemisega on üldiselt nii, et on inimesi, kes loevad, ja inimesi, kellele ei saa paludeski raamatut kätte. Minuga on nii, et ikka on mul mitu rauda tules, s.t raamatut voodi kõrval. Hetkel on neist lemmikuim ja juba läbigi loetud, kuid ikkagi lootusetuse-hetkedel hädatarvilik Jeremias Gotthelfi “Must ämblik” (Mati Sirkli suurepärases tõlkes, alates selle Sˇveitsi pastori Albert Bitziuse varjunime tõlkimisest – tule-jumal-appi! – ja lõpetades tekstiterviku sõna- ja muu säraga). Zˇanrimääratluseks on raamatul, õigemini raamatukesel (see on vihje nende jaoks, kes pakse raamatuid kardavad) kristlik õudusjutt. Nalja saab ka kõvasti.
Järgmiseks ammendamatuks stiili- ja sõna-allikaks on Jaan Krossi “Keisri hull”, mida loen tütre ässitusel – see tulevat sügisel “Ugalas” lavale. Olen enne kaks korda lugenud, kuid hetkel loen n-ö publiku poolt. Et mis võiks nii tiheda teose seest lavale sattuda, sest minu meelest (arust? arvamisest?) sobiks kõik. Filmi ka.
Eriti armas aga on mulle Võrumaa väikese maakooli õpetaja Heljo Saare ja Riina Ermeli toimetatud ja Osula küla teiste vaimuinimeste poolt kogutud materjalil ning päris suure fotomaterjaliga illustreeritud ja välja antud monograafia pealkirjaga “Murelaulik Marie Heiberg”. Olen väga tänulik, et õp Saar selle päris kalli – võib nimetada, et isegi eliitväljaande saatis. Ja täna tuli veel Loomingu Raamatukogu uhiuus Andrei Hvostovi näidend... Kohe, kui sellele loole punkti panen, sööstan kallale!
Nii et seis on selline, et kui vahepeal kirjutama ei peaks, siis ainult loeks.
Ajalehed enam eriti raamatulugemist ei sega, sest selleks ajaks, kui need saarele ja postkasti jõuavad, on lootslugejad varahommikul nii raadios kui ka televisioonis oma vihjed andnud: loen teatud autorite artikleid ja väga valikuliselt. Lugege raamatuid, inimesed, lugege sekka ka luuleraamatuid!
JOHNNY B ISOTAMM
luuletaja
Möödunud pühade ajal tekkis mul mingi ajalooihaldus ja lugesin uuesti läbi Maurice Druoni “Neetud kuningate” sarja kõik seitse romaani. Eesti keeles on kahjuks olemas ainult esimene, mu sõbra Enn Sarve meisterlikult tõlgitud “Raudne kuningas”. Ülejäänuid, nagu üldse enamikku raamatuid, loen vene keeles.
Parimaks viimase nädala raamatuelamuseks oli Leida Tarandi mälestused, mille perekond väikeses tiraazˇis välja on andnud. See on täiesti võrreldav teise auväärse daami Eevi Taela ilusa lapsepõlvelooga “Lapse silmadega vanast Narvast”. Kahju, et nad mõlemad lõpetamata jäid.
Põnevaim oli Michael Crichtoni “Hirmu riik” (“State of Fear”). Ehkki süzˇeelt keskpärane thriller, kätkes see romaan sõnumit inimkonna lollitamise vastu globaalse kliima soojenemisega, mida solgimeedia ei väsi nämmutamast. Kauneim vaadata ja ka lugeda oli Krista Ojasaare luule esikkogu “Hommikused unenäod”.
Raamatupoode ummistava tühise ja labase ajaviitekirjanduse asemel eelistan lugeda head fantastikat. Sellest võiks eriti kiita Anthony Burgessi hoiatusromaani “Ihaldatav seeme” (“The Wanting Seed”).
Viimane mulle kingitud raamat on faksiimileväljaanne “Eesti riigi-, avaliku elu ja kultuuritegelased”. Sellele mõtlen varsti kirjutada järje artikli või retsensiooni näol, sest teoses pole sõnakestki sellest, kus ja millal suurem osa seal esindatud Eesti eliidist maha tapeti või maapakku kihutati.
PIRET RAUD
kirjanik
Jaanipühade ajal lugesin kirjastuse Kunst “Kuningaraamatu” sarjas ilmunud raamatut “Tsˇingis-khaan. Kõigi rahvaste valitseja”, mille autoriks on Harold Lamb. See on õieti rohkem poiste raamat – täis üksikasjalikke lahingute ja relvade kirjeldusi ning muud sõjavärgiga seotut. Samas igati hariv lugemine ning huvitav ülevaade 13. sajandi mongolite tegevusest. Meeldivad on olnud hetked haikukogumikuga “Mäetipp järve põhjas”.
Maale puhkama minnes plaanin muude raamatute seas kaasa võtta Haruki Murakami “Norra metsa”, mida on lugeda soovitanud mitmed mu sõbrad.
Oma ametist ja emaks olemise staatusest johtuvalt püüan end kursis hoida ka uuema lastekirjandusega. Seda on hõlbus teha pojale enne und ette lugedes. Viimati lugesin lapsele Üllar ja Rünno Saaremäe “Käpipuu vennaskonda”, milles on rohkelt igat sorti fantastilisi tüüpe ning meeldivalt loodushoidlik sõnum. Hetkel aga loeme Nikolai Nossovi “Totu ja ta sõprade seiklusi” ning see on olnud tõeliselt tore taaskohtumine tegelastega kaugest lapsepõlvest.
JUHAN HABICHT
tõlkija
Laual on Indrek Hargla “Roos ja lumekristall” – usuks, et sellega saab mu huvi eestikeelse kirjanduse vastu selleks aastaks ka ammendatud. Indreku raamat mulle meeldib, kuigi kõik tekstid pole ühtviisi head. Aga see, kuidas on võetud aluseks midagi olemasolevat ja üldtuntut – “Lumekuninganna” või “Tagasi tulevikku”-filmid – ning neid motiive kasutades tehtud midagi uut ja oma, on kahtlemata tore. Ka õpetlik – pahatihti läheb algaja ulmeautori kogu jõud n-ö maailma loomisele. Olemasolevale toetumine on aga mitte ainult kasulik, vaid lausa moes – tänavu kaks Nebula auhinda teeninud Kelly Linki tekstid kasutavad enamasti ka mingit müüti, muinasjuttu või muud lugejale tuttavat “selgroogu”.
Üritan lugeda mullu Hugo auhinna pälvinud Susan Clarke’i romaani “Jonathan Strange & Mr. Norrell”, aga väga ladusalt ei lähe. Häda selles, et ma ei armasta Dickensit – või kogu seda lootusetult arhailist stiili, mille esindajaks ma olen hakanud Dickensit pidama. Tegevusele, mille saaks anda 3 leheküljel, kulutab Clarke 30, kusjuures ülejäänud leheküljed ei lähe mitte maailmale või tegelastele sügavuse lisamiseks, vaid neil naudib autor omaenese häälekõla ja sõnastamisoskust. Ainevaldkond – maagia taaskasutuselevõtt 19. sajandi alguse Inglismaal – võiks ju huvitav olla.
Mida tahaks (üle) lugeda, on Charles Strossi “Accelerando”, mille ajakirja “Locus” lugejad hääletasid mulluseks parimaks ulmeromaaniks – lugesin küll eraldi juttudena ilmunud peatükke ja need olid väga vahvad, aga peaks nüüd vaatama ka üldmuljet. Tahaks seda soovitada kõigile neile, kes kurdavad
n-ö teadusliku fantastika hääbumist. Tähendab, Stross oskab ka vampiiridest väga mõnusasti kirjutada, aga “Accelerando” on võimas, samas loogiline ja teaduslikule mõttele tuginev nägemus, väga tiheda ja sugestiivse stiiliga kirjutatud, pealegi teos, mis eelmisel sajandil poleks saanudki sündida.
TOOMAS HIIO
ajaloolane
Elan päris maal, mitte mõne värskema kinnisvaraarenduse sees, ja suvitada pole kunagi eriti osanud, pealegi on kaua valgel ajal maal palju tegemist. Nii loen suviti palju vähem kui sügisel, talvel ja kevadel. Tavaliselt on kümmekond raamatut ja artiklikogumikku korraga käsil, ka praegu, suvel edenevad need lihtsalt aeglasemalt. Põhiliselt tööalane kirjandus: kaks vihikut kvartalikirjast “War in History”, soomlaste aastaraamat “Tiede ja Ase”, Jeremy Blacki “Rethinking Military History”, major O. Kurvitsa “Esimene Eesti polk” jt. Sirvin ka eesti ajaloolaste värsket jätkväljaannet “Forschungen zur baltischen Geschichte”, mõtlen raamatu “History of Latvia” ja Raimo Pullati “Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917” arvustamise peale, õhtuti loen mõne lehekülje Tony Judti raamatust “Postwar”, aga et Vikerkaar kirjutas, et see peagi ka eesti keeles ilmub, on mu usinus kõvasti kahanenud. Viimasena ilukirjanduse vallast lõpetasin jaanipäeval Joseph Conradi “Salakuulaja”, mis oli igav, aga päris terane raamat, ning abikaasa kõrvalt loen mõne peatüki Camilla von Stackelbergi mälestustest, mille tõlge ja toimetamine karjub selle järele, et ka originaal oleks kõrval, mida kahjuks pole. Kui raamat või artikkel ka kümmekond aastat pärast ilmumist lugeda kõlbab, siis pole aeg raisatud. Teised üritan juba nooremasse keskikka jõudnuna kõrvale jätta.
TIIT KÄNDLER
teadustoimetaja
Suvine lugemine on minu jaoks olnud olulises osas ka ülelugemine. Tore on võtta rippkiiges nina ette mõni hea kindel raamat, et poleks kahtlasi üllatusi. Näiteks Oskar Lutsu mälestused, eriti “Ladina köök” või “Vaadeldes rändavaid pilvi”. Olen suviti neid poisikesest peale lugenud. Või siis Pentti Haanpää jutud. “Suur must jõgi lõhestas maastikku, kõrkjad ja veekasvud, lõmmulehtede rohelus ning lillede kaunid juhmiilmelised kärsad lokkasid ta kallastel...” Mida veel tahta? See on peaaegu sama hea kui Ernst Enno, keda sel suvel olen lugenud enam kui muidu. Moodsamast värgist tuli ette Christopher Isherwoodi “Hüvasti, Berliin”, mida “Kabaree” kartuses olin peljanud. Asjata. Tubli tükk. Nii nagu Saul Bellow “Mr Sammleri planeet”, mida üle hulga aja üle lugesin. Värske ikka. Veel värskemast oli lugeda Ben Eltoni “Stark”. See tema esimene romaan pole eesti keelde tõlgitud, küll aga on saada teisi, nagu näiteks “Kõrgem seltskond”. Kindel kaup.
Pettuda ei saa ka matemaatikas, mida suviti ikka lugenud olen. Sedapuhku on võtta maikuu Akadeemiast Gregory Chaitini “Vastuolude sajand matemaatika alustes”. Loogikahuvilisele lihtne ja selge jutt, mida rahumeeli võib mitu korda lugeda.
TOOMAS RAUDAM
kirjanik
Parim kirjutamine on lugemine. Kirjutamise väärtustab lugemine. Mõlemad on head, aga lugemine on parem. Olen seda ikka ja jälle kogenud. Mis mõnu on tunda, et selleks, et kirjutamisega edasi minna või temaga alata, pead läbi lugema veel mõne raamatu. Kui palju raamatuid oleks mul lugemata jäänud, kui ma poleks kirjutanud! Ükskord lugesin läbi Goethe “Wilhelm Meisteri”, sest seda oli teinud üks mu tegelasi, endine miilits, nüüdne Falcki turvatöötaja, ning ma olin talle selle eest väga tänulik. Kahjuks jäi mul see jutt pooleli, ei tea isegi, miks. Praegu loen Smuuli. Tahan temast kirjutada, muidu ma ju ei loeks. Kuid enne, kui ma seda teen, kirjutan (ja ei loe), tahan ma läbi lugeda kõik, mis ta on kirjutanud. Ja mida on kirjutatud temast. Ei saa aru, miks tema büst kirjanike liidust eemaldati, kuigi olin ka ise tollases tuhinas selle poolt. Ja mul on sügavalt häbi, et olen “Jäise raamatu” kohta kunagi poetanud mingi halvustava lause. Smuul on lips, mida me kõik peaksime kandma!
MARE MÜÜRSEPP
kirjanduseuurija
Loen enamasti mitut raamatut korraga. Suvepuhkuse alguses on tore saada kokku mõne vana hea tuttavaga. Lühikesse suveöösse sobib end lugeda “Toomas Nipernaadiga”. Oleks Gailit ette näinud, et seda tüüpi võib kinolinal kehastada Tõnu Kark, oleks ta ehk ära jätnud Nipernaadi kirjeldamise pika ja luisena.
Alati huvitab mind lapse- ja noorpõlv eri ajastuis, sestap loen memuaarteoseid. Nüüd just läbisin välislätlase Gunars Janovskise “Linn jõe ääres”, mis on huvitav veel sellegi tõttu, et noor tegelane hakkab oma isa jälgedes sildimaalriks, ja 1930–1940 aastate sündmused Lätis on antud selle kaudu, mis tööd see võimuvahetuste aeg siltide kujundajale andis. Tükati üsna sünge taustaga raamat on jutustatud valdavalt rõõmsas toonis. Lõpp jääb nagu poolikuks. 20. sajandi algust Berliinis vahendab ka lastekirjanikuna tuntud Hans Fallada “Tookord meil isakodus”.
Omakandi kirjanike töödest on mul käsil Jan Kausi romaan “Tema”. Vaat seda ma naudin niiviisi nagu mingit haruldast magustoitu, limpsin väikeste limpsude kaupa. Ega ma ei teagi veel, kuhu see lugu rihib, aga seda võib öelda, et elu on selles raamatus palju sees. Seal hakkab silma selliseid ütlusi ja tähelepanekuid, millel on lootust suulisse kõnepruuki liikuda ja kõnekäänu või vanasõna sarnaselt käibele minna.
Uuemast lastekirjandusest on silm sees Luc Bessoni raamatus “Artur ja keelatud linn”, selle tõi mulle jaanipäeva päkapikk.
OLEV REMSU
kirjanik
Tiirutasin mööda Eestit ja Põhja-Lätit, ööbisin siin-seal, enne-magamist-lugemisvaraks oli mul kaasas kaks Nõud – Enn Nõu meenutus- ja dokumentaalromaan “Mõtusekuke viimane kogupauk” ja Helga Nõu psühholoogiline lahang “Ood lastud rebasele”. Nautis sama-koha-tunnet. Olen nimelt ise kunagi vuranud rongiga Moskvast Vladivostokki, Enn Nõud lugedes meenusid mulle minu kunagised elamused sel üheksa päeva kestnud teel, kõrvutasin neid siis Enn Nõu ja tema poolt belletriseeritud päevikupidaja Timo muljetega, kes mõlemad on nagu minu teekaaslased. Timo sõitis küll minust mitukümmend aastat varem, tsaariajal, Enn Nõu mitukümmend aastat hiljem, pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tundus, et aeg ei olegi edasi liikunud, kõik on jäänud samaks. Helga Nõu romaani tegevuspaikadest – Võrumaa metsadest ja (vist) Mustla linnast – sõitsin ka läbi, mõtlesin, kui peenelt ja sügavalt lahkab Helga Nõu neiu-naisehinge, ja tegelikult ei ole mingit vahet, kas sa oled rootslane, väliseestlane või kodueestlane, kas sa elad rikkas suurlinnas või puupaljas kolkas, ühed hingelised oleme kõik.
PEETER OLESK
kirjandusteadlane
Ei ole küüniline, kui vastan, et loen internetist kõike, mida mul tööks vaja läheb. Mul ei ole suve, mul on piits. Esimese piitsana mitte, kuid kadalipu tagumises otsas hakkab lööma ka see raag, mis tahab teada: miks peab ütlema “tänud”, kui piisab täiesti sõnadest “palju tänu!”.
Ees ootab palju arvustamist. Ent olles lubanud kirjutada soomlastele ühes artiklis vaikivast Lennart Merist ja teises Soome estofiilidest ja Eestist, pean ma ka selleomase kirjanduse üle vaatama. Mõlemast vallast on viimastel aastatel ilmunud rohkesti uut. Värskeimat eesti kirjandust ja uusimat selle kohta loen ma ajakirjadest, sest neis avaldub siiski mingigi valik. Kuna faktiliselt on suvi juba alanud, võin tunnistada, et lugesin läbi professor Leonid Stolovitsˇi mälestused “Kohtumised elu radadel” (Ilo, 2006), kus ma väga paljusid episoode tõlgendaksin hoopis teisiti kui tema. Samuti on läbi loetud professor Heinart Sillastu mälestused “Koostööaastad” (Tartu, 2005), mis on pühendatud Soome tuberkuloosivastase ühingu 100. aastapäevale. Vestlesime nende ainest autoriga mitu tundi. Veel on läbi loetud Madis-Ilmar Salumi koostatud raamat “Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel” (Ilo, 2006). Kui nad kõik koos teistega on pärast lugemist ka läbi töötatud, algab sootuks proosalisem töö. Nimelt nende paigutamine riiulis õigesse kohta, missugune tegevus ajab aevastama ja silmad kipitama. Mitte ainult Tähtveres – linnaosas, kus on tehtud rohkem eestikeelset teadusomast sõnavara kui üheski teises maailma linnaosas.
ERVIN ÕUNAPUU
kirjanik
Hommikud algavad ajalehtede lugemisega, õigemini sirvimisega – see on linnast külge jäänud harjumus, millest võiks loobuda. Samas on jalgrattasõit postkastini ja tagasi tervislik vaheldus vedelemisele. Talvel panen mõned raamatud ja ajakirjad suveks kõrvale, nüüd vedelebki voodi kõrval ja kirjutuslaual virnadena raamatuid – loen mitut erinevat autorit korraga. Eile öösel lõpetasin Varraku poolt välja antud Albert Speeri mälestused. Üle 600 lehekülje harivat elamust. Poole peale olen jõudnud Michael Onfray raamatuga “Wir brauchen keinen Gott. Warum man jetzt Atheist sein muss” (Piper, München, 2006), väga teravmeelne autor, näiteks Mati Sirkel võiks võtta kätte ja tõlkida selle kiiremas korras eesti keelde. Avamist ootavad vanad Loomingud ja kirjastuses Argo eelmisel aastal ilmunud “Jeesus läks maal kõndimaie”, mille autoriks Aldur Vunk. Asjalik on värskendada mälu selliste väljaannetega nagu “Euroopa linnud” ja “Eesti NSV kalad”.
KIVISILDNIK
luuletaja
Puhkus on alles väga noor, lugenud olen ainult kahte raamatut, “Hitler ja lapsed” ning Tascheni 1000 plaadiümbrist. Plaanid on aga suured, esimesel võimalusel võtan ette Sauteri “Vere jooksu”, tagumise kaane kiri on juba loetud ja sellest sain võimsa elamuse, mis varjutab nii mõnegi sisemiselt intelligentsele lugejale mõeldud romaani järelmõju. Tase. Plaanis on veel Meelis Friedenthali “Kuldne aeg”, vaatasin sisse, paljutõotav. Rumori mälestused, Vahingu mälestused ja Kaplinski “Isale”. Puhkusepaketis on veel Richard Paul Russo “Inner Eclipse”, hunnik van Vogti ja mehine annus “Man-Kzin Wars’i” valitud köiteid. Kõik need raamatud on väga head. Kellel hooramise ja laaberdamise kõrval veel mõni ajurakk ehk vaba õhtupoolik, võtku ette Tiit Tarlapi raamatud, Urmas Vadi Loomingu Raamatukogus ilmunud näidendid ehk siis fs’i luuletused. Sinustki võib saada mõtlev inimene. Igale endast lugupidavale friigile aga soovitan suveööde vürtsitamiseks Maniakkide Tänava romaani “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”.
