Toru, kel on midagi öelda

 (7)

Eesti arhitektid ehitasid Veneziasse gaasitoru. 14. septembrist 23. novembrini on eestlaste installatsioon “Gaasitoru” väljas Venezia XI arhitektuuribiennaali raames. Töö on üles pandud magusasse kohta, Giardini parki, Venemaa ja Saksamaa väljapaneku vahele.

Muidugi võtab see töö seisukoha kavandatava gaasijuhtme Nord Stream asjus, kui publik oskab seda nii näha. Siis võivad tekkida küsimused, siis on võimalik installatsiooni vaadelda kui poliitilise konnasilma näpistamist. Sest installatsioon – võimas kollane toru jalgadel – simuleerib pea täielikult 63 meetri pikkust lõiku plaanitavast gaasijuhtmest. Ning nõnda võib gaasivahetuse mängu mängida isegi Venezias, pumbates gaasi Vene paviljonist Saksa omasse...

Või pakub see toru maismaa-alternatiivi eestlasi hirmutavale väljavaatele saada gaasitoru Läänemere põhja? Kas arhitektidel on üldse võimu selles poliitilises meeldimise-vihkamise mängus kaasa rääkida? Kunstnik kui provokaator ja provokatsioon kui võim?

Igal juhul kirjeldab näituse kuraator Ingrid Ruudi installatsiooni ülespanemist nii: “Protsess polnud sugugi lihtne ega kiire, kirjavahetus on kilomeetreid pikk. Kõige keerulisem oli veenda mõistagi Saksa ja Vene komissare, keda see kriitiline projekt puudutab kõige otsesemalt.”

Sotsiaalpoliitilist mängu tundmata jääb toru lihtsalt toruks. Mis ei tarvitse olla ka nn vaene vaatenurk, sest torud on üldiselt ju silma eest varjul – maa sees, vee all, laes, seintes. Ja kui rebida ühtäkki üks võimas toru linnaruumi, kus see hakkab häirivalt meelde tuletama infrastruktuuri pidevat kohalolu – siis ähvardab see mõjuda. Rõhutab inimlikku sõltuvussuhet torudega.

Arhitektuur ja poliitika on alati olnud seotud. Kas siis jultunumal ja otsekohesemal moel, nagu see provokatiivne installatsioon Venezias, või märksa varjatumal kombel – nagu suur osa linnasüdametesse kerkivast kinnisvarast.

Uurisin värskeid muljeid ka äsja Veneziast saabunud Ingrid Ruudilt.

Mis on Eesti töö tugevus?

“Minu jaoks seisnebki töö tugevus selles, et see on niivõrd konkreetne, selle lähtekoht vaataja jaoks esimesest pilgust haaratav ja selge; samas sisaldab see tugev kujund väga mitmeid tähenduskihte. Biennaal on ülemaailmne sündmus ja kuigi töö esmane inspiratsiooniallikas Nord Stream on kogu Euroopas terav kõneaine, on see tegelikult kogu infrastruktuuri, maailma katvate nafta- ja gaasijuhtmete üldistus. Infrastruktuur on süsteem, mis on võimu hoidmise ja teostamise üks peamisi vahendeid, ning see teostamine toimub nimelt ruumiliselt, ruumi kaudu.”

Milline oli tagasiside?

“Tuleb öelda, et installatsiooni mõju oli palju parem, kui oodata oskasime. Esiteks on ta paviljonide asetusest tulenevalt paigutatud kõige kesksemasse võimalikku kohta ning kuna maapind tõuseb kergelt, on ta biennaalialale sisenejale väravate juurest kohe täispikkuses näha. Lõpuks sai toru kavandatust madalamale, 40–60 cm kõrgustele jalgadele. Valmides oli ilmselge, et see ongi kõige parem lahendus, kõige mõjuvam, käegakatsutavam. Muu hulgas tekkis ka huvitav kõlaefekt – toru töötab kui helivõimendi, kõik ühes otsas räägitu on teises selgelt kuuldav. Saavutasime täpselt oma eesmärgi – vaataja jaoks mõjub installatsioon oma massiivsuses ja ligiolekus, on terav, aga samal ajal ka veidi mänguline.

Tõlgendusi oli mitmesuguseid, nii nagu eeldasime ja soovisimegi. Enamiku jaoks, kellega avamispäevadel rääkisime, oli point kohe arusaadav. Nii soomlased, lätlased, poolakad kui ka ameeriklased tulid ütlema, et see on biennaali kõige tugevam töö. Sakslaste hulgas oli mitmeid, kes arvasid, et töö on humoorikas; venelaste seas oli ka segadusse aetuid ja solvunuid. Olenevalt vaatajast mõjus kõige rohkem kas poliitiline, keskkonna- või energiateemaline külg. Energia ja jätkusuutlik arhitektuur olid muidugi ka paljude teiste paviljonide teema.”

Venezia arhitektuuribiennaal on kõige suurema osalejate arvu ja kõlapinnaga arhitektuurielu sündmus. See on omapärane kombinatsioon, kus riikidel on rahvusväljapanekud. Samas kureerib peakuraator (seekord endine Hollandi arhitektuuriinstituudi direktor ja mõjukas kriitik Aaron Betsky) oma valitud teemat, oma sõnumit edastavat üldnäitust. Lisaks mitmeid väiksemaid näitusi. Biennaalil toimub hulk diskussioone, foorumeid ja kohtumisi. See tähendab, et arhitektidel on võimalik saada tagasisidet, mõtteid vahetada, üldisemaid teemasid arutada ja teravamaid küsimusi tõstatada.

Näitus

Tükike biennaali soolalaos

•• Arhitektuurimuuseumi videosalongis jookseb 18. septembrist nonstopina verivärske dokumentaalfilm “Aaron Betskyga biennaali tegemas” (rež Stephen Natanson, 60 min). Venezia arhitektuuribiennaali direktor Aaron Betsky tutvustab filmis oma kuraatorinäitust, mille installatsioonid on loonud nüüdisaja olulisemad arhitektid ja bürood Frank Gehry, Zaha Hadid, Coop Himmelb(l)au, Diller Scofidio + Renfro, MVRDV, Asymptote Architecture, Massimiliano & Doriana Fuksas jt. Film on inglise keeles.

•• Muuseumi raamatukogus saab näha tänavuse arhitektuuribiennaali katalooge.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare