Tõsine vagatseja Tartuffe vigurdab Theatrumis
Theatrumi "Tartuffe" on selgepiiriline ja stiilne töö noorte värkelt mõjuvate näitlejatega ning lavastusel on kummaline side tänapäevaga.
Nimiosalisest variseri mänginud Vahur-Paul Põldma puhul torkab kõigepealt silma ta väline sarnasus Tallinna sõnaka linnapea Jüri Mõisaga. Lavastuse arenedes jõuab väline sarnasus ka kõnemaneeri ja kasvab süüdimatuks aususeks. Põldma mängib nimirolli mõisalikult hästi, ta seletab teadja moel lihtsaid tõdesid ja ajab nende varjus oma asja.
Kõik näitlejahakatised on tublid. August Sanga mahlakas tõlge kõlab nende suus hästi, väljaöeldu mõte on selge. Lugu liigub hoogsalt. Rääkimata nooruslikust mängulustist, mis koolitöid tihtipeale kaunistab.
Värskelt mõjub ka tõlgendus, mille kohaselt võimukas kodanlane Orgon (Helvin Kaljula) on tehtud oma provotseerimistega Tartuffei valevagaduse sünnitajaks. Isa Orgon tahabki Tartuffei valevagana näha ja too on vaid innukas kaasajooksik. Seda tõestab ilmekalt stseen, kus Damis (Kristo Toots) püüab isa Orgoni ees petist paljastada.
Lavastuses torkab silma koomika, mida pakutakse justkui läbi sõela. Kui Kadri Adamsoni mängitud kelmika teenijatüdruku Dorinei puhul võib näha püüdu teha heas mõttes elusat rahvalikku nalja, siis lavastuse rõhuasetused seda arengut ei toeta. Molierei komöödia on lavastatud nii, et vaatajal saalis ülearu lõbus ei hakkaks. Lihtsamalt öeldes: Lembit Peterson pole teab mis naljamees. Koomilised käigud on "Tartuffeis" justkui markeeritud, sa saad neist aru ja vahel isegi muigad, kuid suured sundimatud naerupahvakud jäävad tulemata.
Ka sellise (pooliku?) huumorikäsitlusega "Tartuffe" on aksepteeritav ja stiilselt terviklik. Noored näitlejad on meeldivalt lavaküpsed. Nende liikumistel on algus ja lõpp. Kahjuks ei anna Tehatrumi tubateatri mõõdus ruum ettekujutust nende väljendusjõust. Eva Eensaare Mariane oli aga hääle poolest nõrk isegi selles väikses ruumis. Lavakujundajad Dagmar Kase ja Marili Sokk said Theatrumi ahta ruumi ja kostüümidega tublisti hakkama.
"Tartuffeis" näeb noori inimesi, kes lõpetavad Humanitaarinstituudi teatri alal. Kas hajuvad nad samamoodi ära, nagu Thetrumi kooli esimesed lõpetajad? Millised on nende noorte väljavaated teatri alal? "Tartuffe" näitas vähemalt, et eeldusi ja oskusi-teadmisi on noortel küllaga.
