Toto solist: bändi pikaealisuse põhisaladus on meie hitt „Africa”
Ütled Toto, mõtled „Africa”. Mõni küll ilmselt mõtleb, kas Toto Cutugno tuleb jälle Eestisse, aga tegelikult jõuab veebruaris Tallinnasse oma 40. tegutsemisaastat tähistava tuuri „40 Trips Around the Sun” raames üks Ameerika poproki lipulaevu.
Tere, Joseph! Alustame ehk teie 9. veebruaril avaldatavast kogumikalbumist „40 Trips Around the Sun” ja sellelt mõned nädalad tagasi avaldatud tuliuuest loost „Alone”. Vahest räägite lähemalt salvestusprotsessist ja uue materjali sünnist?
„Alone” on tegelikult üks üheksast uuest loost, mis lähitulevikus ilmuvad ka eraldi albumina. Nendest neli on täiesti uus materjal, mille me neljakesi koos David Paichi, Steve Porcaro ja Steve Lukatheriga kirjutasime. „Alone’i” valmimine oli hästi kerge ja nauditav protsess, sest olime stuudios ainult neljakesi ning kuna me kõik tunneme üksteist juba väga pikka aega, siis oli uus materjal kerge tulema.
Uus lugu on üsna melanhoolse sõnumiga.
Tõsi, eks me kõik hakka kindlale vanusele lähenema, mõned meist on juba üle 60. Hakkasimegi kirjutama lugu sellest, kuidas on meie nahas olla ajal, mil paljusid meie kaasteelisi enam meie seas ei ole. Kuidas on hommikuti üles ärgata ja mitte tunda end enam nii nooruslikuna nagu varem. Lugu arenes edasi ja muutus selliseks veidi postapokalüptiliseks kirjelduseks mehest, kes sõidab hommikul tööle ja äkitsi pole planeedil enam ühtki teist inimest.
Kogumikalbumil on peale „Alone’i” ja vanemate hittide veel kaks uut lugu, nendest üks varem avaldamata pala ümbertöötlus.
Jah, räägid sa palast „Spanish Sea”? Nagu mainisin, on meil kokku üheksa uut lugu, millest kolm ilmuvad veebruaris kogumikplaadil. Avaldame kindlasti nad kõik koos ka eraldi albumina. Uutest lugudest viis on tegelikult vanade, 1980-ndate alguses loodud, ent avaldamata ja lõpetamata palade ümbertöötlused. Need lindid leiti nüüd arhiividest üles ja neil mängib Jeff Porcaro trumme ja Mike Porcaro bassi (Toto algse koosseisu liikmed, kes on nüüdseks manalateed läinud – toim). Need olid lihtsalt lõpetamata demoversioonid, millele me salvestasime uued vokaalid ja kitarriosa. Üks neist ongi „Spanish Sea”, mis ilmub ka kogumikalbumil. See on originaalis salvestatud umbes samal ajal kui „Africa” ja on kaunis sarnase kõlaga, kuigi me kirjutasime sellele uued sõnad ning tegime refrääni ümber.
Teine uus lugu on „Struck by Lightning”, mille algne idee tuli Davidilt ja mille mina demoversiooniks tegin. See on sellise Led Zeppelinliku kõlaga. Loodame mõnd uut lugu kindlasti ka kontserdil mängida.
40 aastat albumeid ja tuure on siiski suur saavutus. Teie küll ei ole Totoga kõik need aastad koos musitseerinud, aga mis hetkel mõistsite, et see sihtmärk on saavutatav, eriti arvestades Toto liikmete sagedat vahetust ja tõuse-mõõnu?
Ma ei taha kindlasti rääkida nende Toto liikmete eest, kes on selle pika teekonna algusest peale kaasa teinud – kitarrist Steve Lukather ja klahvpillimängija David Paich. Ma arvan, et nemadki ei eeldanud, et bänd nii kaua vastu peab. Kui me Jeffi kaotasime (Toto trummar Jeff Porcaro suri ootamatult 1992. aastal – toim), siis arvasid ilmselt kõik, et nüüd on lool lõpp. Aga usu või mitte, ma arvan, et suures osas on Toto pikaealisuse saladus meie hitt „Africa”. Seda lugu armastatakse üle maailma ja sellest on saanud omaette standard. See ja meie teine suur hitt „Rosanna” ning muidugi Steve Lukatheri suur esinemiskirg on samuti oma rolli mänginud.
On teil ehk alustavatele muusikutele mõned õpetussõnad, kuidas üldse nii kaua vastu pidada?
Minu esmane soovitus on: püsige elus! Päris suur roll on muidugi ka õnnel, aga püsige elus, olge valmis kõigeks ja tehke kõvasti tööd. Eriti peab muidugi valmis olema nii madal- kui kõrghetkedeks – ning neid madalhetki on ikka väga palju. Inimesed surevad, lähevad üksteisega tülli – bändid lähevad kõikvõimalike eri põhjuste pärast lahku. Totol on vedanud, sest me naudime endiselt üksteise seltskonda ja see on üsna harv nähtus. Sõidame siiamaani kõik samas tuuribussis, viskame samade asjade üle nalja. Mõnikord on kehvemaidki päevi, aga 40 aastat hiljem ei ütle keegi: „Ma ei taha selle mehega samas toas viibida!” Ja ma arvan, et publik näeb seda ka laval. See üksmeel on kindlasti üks põhjus, miks me nii kaua vastu oleme pidanud.
Teie eesootav Euroopa tuur on üsna tiheda graafikuga. Kuidas selle intensiivsusega hakkama saada?
Me oleme minevikus teinud palju karmimaid tuure, kus on neli-viis kontserti järjest. Eesootav tuur on rütmis kaks kontserti, üks päev vaba. Ja puhkust on meil väga vaja, sest šõu tuleb varasematega võrreldes päris suur ja pikk. Tahame 40. sünnipäeva eriliselt tähistada. Meil ei ole küll laval tantsijaid ja tulevärki, aga meil on sadu lugusid, mille seast valida. Seekord mängimegi lugusid, mida inimesed pole ehk kaua kuulnud ja mida meil on palutud otse esitada. Seega ootab mind ees üsna palju laulmist ja mina lähen tavaliselt pärast kontserti kohe oma tuppa magama. Uni, vesi ja jalutamine aitavad mul taastuda.
Ehk suuri pidusid enam ei tule?
(Naerab.) Ei, enam mitte.
Nagu te mainisite, Toto diskograafia on päris lai. Samas on Totol ka üsna mitu hitti, mida peate kindlasti igal kontserdil mängima. Kas te nendest ära ei tüdine?
Jah, sul on õigus. Meil on kolm n-ö suurt lugu, mida peame alati mängima: „Africa”, „Rosanna”, ja „Hold the Line”. Euroopasse tulles lisandub alati veel paar tükki, mis olid siin edetabelite tipus – „Stop Loving You” on üks selline. Mina neist kindlasti ära ei väsi. „Africa” on üks neid lugusid, mida on lihtsalt lõbus mängida juba puhtalt publiku reaktsiooni pärast. „Rosanna” on muusikaliselt väga hea, pakub pinget nii pillimeestele kui lauljale ja on seetõttu lõbus. „Hold the Line” võib oma lihtsuses mõnikord natuke väsitavaks muutuda, aga peame seda mängima, sest see pala oli kõige algus. Need lood on osa meie tööst ja eks me oota võimalust mängida neidki lugusid, mida pole varem otse esitada saanud.
On teil ehk mõni soov Eesti publikule?
Me ootame seda tuuri väga – hakkame kuu aja pärast proove tegema ja võite kindlad olla, et seekordne šõu tuleb varasemast küllaltki erinev!
