Tõus tippu ehk kuidas eestlased Kilimanjarol rekordi tegid


Tõus tippu ehk kuidas eestlased Kilimanjarol rekordi tegid
----

2006. aasta 22. novembri hommikul olid 43 teotahtelist eestlast valmis vallutama Aafrika mandri kõrgeima mäetipu – Kilimanjaro (5895 m). Sellel hetkel polnud kellelgi neist veel mingit ettekujutust, kui keeruliseks see ettevõtmine nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt kujuneb.

 Teoorias võib mäe vallutamine olla ju kõigile võimalik, kuid praktikas? Idee jõuda 43 inimesega samal kuupäeval ja samal kellaajal Kilimanjaro tippu Uhuru Peaki (Vabaduse punkti, 5895 m) on esmapilgul ju piisavalt hullumeelne. Me ei tunne ennastki, rääkimata sõpradest, kellega tuleb minna nii kõrgele. Ekstreemoludes löövad ju välja inimeste muidu varjatud omadused. Me ei tea ka seda, mis ilm meid ootab. Me ei oska end piisavalt hästi ette valmistada või siis vastupidi – valmistume liialt. Ainus, mis meil on, on tahtmine ja usk endasse ning kõikidesse kaasronijatesse.

Hullumeelse idee peageneraatoril Janika Vaikjärvel oli vähemalt kahe aasta tagune samal mäel ronimise kogemus (tipu vallutas ta esmakordselt 27. novembril 2004). Ta võis ju rääkida ja anda grupile nõu, kuid see oli tollal. Nüüd oli olukord teine. Me kõik uskusime ja lootsime, et kui midagi ette võtame, siis viime selle ka lõpuni. Seda võib nimetada ka eestlase jonniks.

Katsumused algasid juba koti pakkimisest: tuli jääda 15 kg piiresse, mille siis kandja endale pähe või õlgadele pani. Igaühe enda mureks jäi oma väikese seljakoti tassimine (kuid see väikenegi kott on kõrgel mäel oi-oi kui raske). Kõigil oli pisuke närv sees, sest täpselt ei teatud, mis ees ootab, kas meelemõistus ja füüsis peavad seal kõrgel pilvepiiril vastu või avastad end ei tea kellena ei tea kust. Mehed võrdlesid seda sõjaväkke minekuga.

Kõik kohad märjad

Korraldajatena olid meie plaanid algul veelgi suurejoonelisemad – viia tippu lausa 60 eestlast. Tegelikkuses kujunes see arv pisut väiksemaks. 43 julgel ja meie rekordipüüdlusega kaasa lüüa otsustanud eestlasel oli valida kolme raja vahel: Marangu, Machame ja Umbwe. Radasid eristas üksteisest kõige enam ehk see, et Marangu raja valinud seltskond sai ööbida mägionnikestes, samal ajal kui Machame ja Umbwe rajal ronijad ööbisid telkides. Kuid just telgid kujunesidki selle matka põhisümboliks. Sest kus oli see kuiv ilm, millest rääkis Janika oma 2004. aasta ronimist meenutades? Ainult vihm ning viimasel õhtul ja ööl lumetuisk. Nii oli see kõigil kolmel rajal. Need vähesed tunnid varahommikul, mil paistis päike, sai oma riideid kuivatatud, et edasi minna. Onnides ööbinud magasid vähemalt kuivas, kuid näiteks nii mitmedki Machame raja valinud inimesed sõna otseses mõttes ujusid oma telgis – telk ei vastanud lihtsalt ilmaoludele. Vürtsi lisas tõsiasi, et mingil salapärasel moel oli kandjatel õnnestunud teha meie seljakotid nii märjaks, et läbi vettinud olid nii riided, magamiskott kui ka madrats, rääkimata pundunud raamatust, mis õhtutundide sisustamiseks kaasa võetud. Paremini ei läinud ka neil, kes oma seljakotid kilesse pakkisid – märg oli ikkagi. Selle mõnusa tundega tuli minna vastu ööle ja järgmisele päevale, kui lubati hankida paremaid ja vettpidavamaid telke, sest ees ootasid ju külmakraadid.

43 eestlase jaoks oli ligi 125 abilist (giidid, abigiidid, kottide kandjad ja kokad). Machame rada sai suurima koormuse (selle valis 26 eestlast) ja kuna nii suuri gruppe juhtub ronima harva, jäi ronimisfirma korralduslik pool seal nõrgaks. Kuus inimest, kes olid sunnitud katkestama, olid kõik just sellelt rajalt. Muide, üks loobujatest, 60-aastane härra tõotas, et mõne aasta pärast proovib ta uuesti – Kilimanjaro on müstiline mägi, mis lihtsalt tõmbab enda poole ja kui sa oled seal juba korra käinud ning pidanud mäele alla vanduma, siis tahad ikka uuesti proovida.

Loe veel

Teise päeva õhtuks oli tekkinud olukord, kus tuli otsustada, kas minna edasi või mitte, sest riided olid läbimärjad ja kuivatada polnud neid kuskil – lõket on keelatud teha kogu looduspargi territooriumil. Ja olgem ausad, ega seda millestki teha polnudki, sest kuivi puid silm ei seletanud. Lepiti kokku, et kui järgmisel hommikul kas või pooleks tunniks päikest ei ole, siis edasi ei minda – kõik riided olid märjad, ent mida kõrgemale, seda külmemaks ilm muutub. Vihmametsas ja soojas kliimas võib ju veidi märg olla, kuid nullkraadises kliimas paraku mitte. Õnneks paistis kolmanda päeva varahommikul päike – sai veidi riideid kuivatada ja see andis ka lootuse ja julguse edasi ronida. Ometi kirus nii mõnigi, miks ta selle retke ette võttis ja mille nimel ta seda hullumeelsust teeb.

Kersna-eri

Sokkide kuivatamiseks oli mitmeid meetodeid. Mõni valas märjad sokid viinaga üle, puges nendega magamiskotti ja – oh imet – sokid kuivasidki ära. Neist imbuvast haisust ei tahaks siinkohal aga rääkida. Saapaid kuivatati ka WC-paberiga. Seda meetodit nimetati Vahur Kersna eriks: paber ümber varvaste, siis saapad jalga ja nii mitu korda järjest. Magamiskott on aga üks imeline koht – sinna võeti ööseks kaasa ka kaamerad, saapad, mütsid ja veel üht-teist, ikka selleks, et neid seal vastu ihu öö otsa kuivatada. Parimad suutsid kogu selle krempli keskel magada, viletsamad rahustasid end lammaste lugemisega.

Ent vihm ja külm olid teinud oma töö ning osa inimesi haigestus. Lisaks külmetusele hakkab 3700 ja 4700 meetri vahel asuvates baaslaagrites mängima suurt rolli juba päris hõre õhk. Mõned tundsid, et kõik pole endine, peas toksis, süda läikis. Isegi väike füüsiline pingutus võttis hingeldama. Aitas kiire peavalurohu kuur ja pikaliolek. Jumal tänatud, et enne tipuööd oli aega aklimatiseeruda. Muidu ehk polekski sellistes oludes tippu jõudnud.

26. novembri öösel aeti kõikidel radadel olevad ronijad enam-vähem samal ajal üles. Kell oli 12 ning kogu ronimise raskeim ja pikim ööpäev alanud. Lumi oli vahepeal maha tulnud ja sadas ka öösel. Kus oli see täiskuu ja pruun mäeselg, millest Janika 2004. aasta kohta rääkis? Marangu raja valinud ei näinud mingit rada, oli vaid usaldus Sebi (giid, kes on 18 aastat järgemööda ja üle 300 korra Kilimanjaro otsas käinud) vastu – ehk ta teab, kuhu meid viib. Viis kuni seitse tundi ronimist mööda lumist ja järsku mäeselga. Pilkases pimeduses valgustas samme vaid pealamp. Rajalt kõrvale ei julgenud vaadata ja giid seda teha ei soovitanudki – see oleks võtnud edasise ronimisisu täielikult ära. Päevavalges sama rada mööda alla tulles tuli tunnistada, et giidil oli õigus – valges poleks ilmselt küll keegi olnud nõus mööda neid kive ronima.

Kella kuue paiku hommikul jõudsid Marangu raja esimesed ronijad Gilmans Pointi, kuid sealt oli veel kaks tundi Uhuru Peaki ehk 200 m tõusu mööda kraatri serva. Koitis ja lumesadu hakkas taanduma. Hanereas sammus Marangu raja seltskond edasi. Sellel hetkel ei pööranud me erilist tähelepanu isegi giidi hoiatusele: sellest kaljunukist üle turnides olge ettevaatlikud, millenniumiööl kukkus siit kolm inimest alla kraatrisse. Surnuks. Aitäh, Sebi!

Ja siis, pärast lõputuna näivat tammumist, hakkas paistma Stella Point ja sealt tulid… Umbwe ja Machame raja esimesed ronijad. Meie rõõmujoovastus oli kirjeldamatu! See ei saanud olla võimalik, et saime kokku pärast nelja teadmatuses veedetud päeva – mis on teistest saanud, kas nad jätkavad jne, jne. Jõudsime korraga samasse kohta, et veel üks tund edasi minna. Viimased sada meetrit olid kõigi jaoks erinevad – Janika oli näiteks muutunud energiapommiks ja liikunud edasi nagu väle hirv, samal ajal mõni roomas, mõni püüdis pingsalt üht jalga teise jala ette sättida, et teha mingeidki astumisliigutusi ainsa eesmärgiga liikuda edasi kas või kümme sentimeetrit korraga. Mõni oli muutunud Jack Londoniks, kelle ainus soov oli lihtsalt lumme magama jääda. Raske. Kel jaksu (kuid seda oli vähestel), püüdsid aidata teisi, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Viimaseid meetreid läbiti rütmis kolm minutit käimist ja üks minut puhkust.

Kuid see vaev ja raskus tasus end ära. See, mis Uhuru Peakis toimus, oli juba tõeline eestlaste laulu- ja tantsupidu. Olime kõik väga väsinud ja nii mõnigi kukkus kokku. Mõni läks hõredast õhust aga päris segi ning uuris: tahaksin õlut osta, kuid kus see baar siin on? Meie emotsioonid olid pilvedes, kuigi ise olime kõrgemal kui pilved. Päike säras ja igijääpangad ning kraatri põhi sillerdasid. Sellest udust, mis Janikat 2004. aastal Kilimanjarol vastu võttis, polnud jälgegi. Pärast nelja jubedat ja tatist ilma kingiti meile kuldne võidutund.

“Mina see ei olnud, kes tippu läks, vaid minu keha käis seal,” väidab üks raske katsumuse läbija. “Minu jaoks on elu enne ja pärast Kilimanjarot. Mina muutusin ja mu arvamus ning vaated elule ja tööle muutusid,” kommenteerib teine.

“Ma arvan, et enamik meie seltskonnast alahindas seda mäge,” võtab Rene Nukki kokku inimeste arvamused. “Peamine põhjus, vähemalt minu puhul, väljendus suhtumises ja taustamüras, et mis see Kilimanjaro muud ikka on kui üks tagajalgade töö. Ega ikka ole küll! Proovige neid radu, seltsimehed, ja pärast kommenteerige,” möönab Nukki tagantjärele.

Nii, mägi sai vallutatud, aga alla pidime ju ka minema. Nii mõnigi ei mäleta seda, sest alla neid toodi. Lumi sulas ja kivid olid muutunud libedaks. Päike kõrvetas ja väsimus tahtis tappa. Põlved valutasid ja mõnel tuleb järgnevatel kuudel uusi varbaküüsi kasvatada.

Pikim ja raskeim päev elus oli seljataga. Nüüd, juba Eestis olles, on nii mõnigi meie seltskonnast avaldanud soovi minna uuesti mäkke – müstiline ja seletamatu mäepisik nakatas.

Sõnum on peaaegu kõigil allatulijatel ühine: olen teinud igasuguseid hulle asju, aga mitte midagi nii hullu. Kuid hullud ideed viivadki meid edasi ja annavad elule teistmoodi mõtte.


Eestlased tegid rekordi

•• Seda, et 26. novembri hommikul jõudsid Kilimanjaro tippu 37 eestlast, võib pidada ühe rahvuse rekordiks. Nagu Kilimanjaro rahvuspargi töötajad mainisid, oli senine rekord ameeriklaste käes – nemad alustasid tippu rühkimist 40-liikmelises seltskonnas, diplom tipu vallutamise eest anti aga 32 inimesele. Lisaks olid nad kõik vaid ühel rajal, kuid meie kasutasime tippu jõudmiseks kolme rada – hullud eestlased.

Kärt Anvelt

Legendaarne Nikita Ukrainast

•• Kogu reisiseltskonnale jäi eredalt meelde ukrainlane, kes oma neljasest seltskonnast ainsana tippu jõudis: kiledressides, ratsasaabastes, mütsi, kinnaste ja päikeseprillideta. Nikita tegi tipus suitsu ja filmis kogu see aeg ennast ja ümbritsevat. Hiljem mäest laskudes ta sõna otseses mõttes kihutas meie seltskonnast mööda. Mõne aja pärast avanes meile vaatepilt, kus Nikita giid oksendas verd (mäehaigus avanes tal just selliselt), Nikita aga istus samal ajal rahulikult tema kõrval, suitsetas ning küsis hirmsa aktsendiga inglise keeles: kas sul on paha vä? Hiljem, 4700 meetri peal olnud baaslaagris esitas ta meile küsimuse, miks eestlased nii vähe tipus olid (lubatud on kümme minutit, kuid olime seal niigi ligi 25 minutit). Kui viitasime mäehaigusele, ajas ta silmad suureks ja küsis: kakaja bolezn? Mäehaigusest polnud Nikita kuulnudki. Mees, kellele katkiste jalgade pärast mäe jalamil lõpuks kiirabi vastu tuli, muutus hoobilt legendiks.

Kärt Anvelt