Traagiline põgenemisteekond


Romaani kannab elu jätkumisele osutav paatos

kirjanduskriitik Traditsiooniline eesti kirjandusteadus on pool sajandit tegelnud sihikindlalt realistliku suuna jälgimisega ning jõudsalt arendanud välja Vildest ja Tammsaarest lähtuva klassikalise kaanoni. Nõukogude aastail toetas seda ka vulgaarsotsioloogiline kunstikäsitlus, hurjutades realismist kui elu tõepärasest ja “õigest” kujutamisest hälbinud kirjanikke ja ülepea eirates kunsti eripära. Ometi on meil rööbiti realistlikuga olemas ka teine, romantilise põhitooniga suund, mille peamine esindaja proosas on August Gailit. Ent Rootsi põgenenuna kuulus Gailit meie põlustatuimate kirjanike hulka ning tema loomingust tunnustati kodumaal ametlikult vaid “Nipernaadit”. Tänu filmile lisandus hiljem ka Ruhnu olustikust inspireeritud “Karge meri”, kuid Gailiti muud loomingut käsitleti vaid negatiivsete näidetena.

Gailiti eelviimase, 1947. aastal valminud, ent alles 1951 Göteborgis ilmunud romaani “Üle rahutu vee” uustrükiga on saanud olulisem osa tema loomingust taas kodumaal kättesaadavaks. Nagu eelmised “Ilmamaas” ilmunud “Isade maa” ja “Kas mäletad, mu arm?”, on ka “Üle rahutu vee” varustatud Ülo Matjuse veidi saksapärases filosoofiakeeles järelsõnaga. Ent see pole mõeldud etteheitena, pigem avaldaksin kahetsust, et sama saatus ei taba enam varem ilmunud ja Gailiti kunstikäsitust avavat “Leegitsevat südant”.

Novellilik põgenemisromaan

“Üle rahutu vee” on jutustus paadipõgenike teekonnast üle mäsleva mere 1944. aasta sügisel. Nagu Gailiti loomingus sagedane, on ka selle romaani ülesehituse aluseks novellilik kompositsioon. Eri episoodides kujutatakse mitte ainult inimeste võitlust loodusjõududega ellujäämise nimel, vaid heidetakse ka pilk põgenike sisemaailma ja avatakse selle läbi põgenemise motiive.

Kaluripaati on suuresti juhuslikult sattunud kokku eri elualade inimesi, mis moodustab omamoodi pisendatud läbilõike ühiskonnast. Nii on romaani mahtunud kaugelt enam kui põgenikke kandvasse paati ja teoses hõlmatavasse ajavahemikku: mälestusi möödunud ajastust ja Eesti Vabariigi hävingust, pettumist lääneriikide demokraatiais, erinevate suhtumiste ja hoiakute väljendusi, kuid ka usku, lootust ja armastust. Kristlusele viitav sõnastus pole siin juhuslik – kuigi teoses sageli käsitletakse inimelu kui eksistentsialistlikku retoorikat meenutavat maailma heidetut, kuigi usulisi kombetalitusi laseb autor meenutada lapse silma läbi koomilises valguses, ja kuigi täitub Jehoova käsk ohverdada oma poeg, kannab seda positiivne, elu jätkumisele osutav paatos.

Romaani õnnestumine

Romaanis kirjeldatud põgenemisteekond pole autobiograafiline ega kätke säärast memuaarset ainet, nagu ajaloolisi sündmusi kaasa elanute loomingus sageli tavaks. Teos on paberile pandud gailitliku kirega, mis sõnakunsti tõsioludele vastavaks lihvimisele eelistab fantaasiat ja sugestiivsust, ent ei eira seejuures ajaloo kulgu ega ka selle häirivaid paradokse. Nii vastab Gailiti romaan lihtsalt ja selgesti tüütult sageli kergitatavale küsimusele, miks eestlased võitlesid saksa mundris.

“Üle rahutu vee” on kirjutamisele eelnenud sündmuste kiire kajastusena õnnestunud romaan. See ei ole kirjandusloos just tavaline, sest eriti romaan vajab ajasündmuste mõtestamiseks ja küpsemiseks teatavat ajalist distantsi.

Gailiti “Üle rahutu vee” osutab, et teose kestmise ajas tagab mitte tema realismi vaimus mõistetud tõele vastavus, vaid teatav nihestatus kunsti-ilma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare