Nyyd Ensemble avas püha-päeval kontserdiga Estonia teatri Kuppelsaali, mis tõotab kujuneda noore publiku tõsise nüüdismuusika kuulamise mekaks. Nii mängijate kui publiku jaoks on tingimused ülimalt spartalikud: kammersaalini jõudmiseks peab heas füüsilises vormis olema ja akustika on seal stuudiolaadselt kuiv.
Kontserdi esimene elamus on päris Estonia teatri katuse alla turnimine. Mäetipu vallutamist meenutava retke läbiteinuid ootab ees veeautomaat! Meeleolu on loodud, saali uksele ilmuvad rohkem või vähem lõõtsutavad, aga eranditult elevil näod.
Vaheajal pole võimalik külastada puhvetit ega jalutada, saab vaid trepist üles-alla turnida. Sellele vaatamata või just selle pärast oli 120-kohaline saal juba esimeseks kontserdiks välja müüdud.
Teiseks tekitab elevust dirigent Olari Eltsi lavalejooks, mis kordub igal Nyyd-Ensemble esinemisel.
Pühapäevase kontserdi esimene osa oli kuidagi rahutu. Elamuseks ei kujunenud ei Mart Siimeri uudisteos “Vaikinud maja” ega Wagneri “Siegfriedi-idüll”. Wagneri muusika parimatest ettekannetest on kõrvus helilooja enda ehitatud ooperimaja ettekanded ja lindistused, kus heli tihe ja kompaktne.
Eriti väikese koosseisuga vähese kajaga Kuppelsaalis ette kantud Wagner mõjus alastikistuna. Ka oli ansambli muidu laitmatus mängus seekord ebatäpsust ja rabedust.
Wagneri kavvavõtmine sarja pealkirjast “Avangard või dekadents?” lähtuvalt on küll igati õige, kuid tema looming on selline pähkel, mille lavastajad ja lauljad tihti ettevaatlikult elu teise poolde lükkavad.
Kontserdi teises osas hakkas kõrv aga püüdma, ootama ja nautima. Kooskõlad tekkisid ja hajusid, Elts maalis kätega helesinise seina taustal, äkki oli aega ja õhku. 20. sajandi alguse teosed Schönbergilt ja Bergilt olid täpsed ja veenvad.
Pille Lille dramaatiline, tumedavärviline ja sügav sopran on eesti kauneimaid hääli. Vaid kohati tundus ooperlik vibreerimine häirivalt lai, see-eest oli tema hääle imevaikne ansamblisse liitumine kontserdi õnnestunumaid kõlapilte.
