Triin Reemann ei taha üllatust rikkuda
Enne Viljandi kultuuriakadeemiasse tantsu õppima minemist polnud Triin Reemann (27) selle kunstivormiga absoluutselt kokku puutunud, tunnistab ta ise. Pigem oli läbi sugulussidemete tema elus tähtsal kohal teater, kuigi ta ise näidelnud ei olnud.
Pärast keskkooli tundis ta aga, et lausa peab midagi loomingulist tegema. Vaagides kunsti- ja tantsuõpingute (viimane tundus talle eriti sürri mõttena) vahel, otsustas ta lõpuks ikka viimase kasuks, kuigi oli kindel, et ta sellele erialale nagunii sisse ei saa.
Ja siis hakkas tantsimine meeldima. „Tants pakub rohkem võimalusi kui teater,” arvab ta. „Teatrit on küll ka igasugust, aga tants on minu jaoks lihtsalt mõjuvam.”
Reemanni enda koreograafiat on loetud samuti väga mõjusaks, atmosfääriliseks, eluliseks, soojade emotsioonidega loomeks. Ta ise arvab, et ehk on tema lavastused liikuvamad. „Mulle meeldib liikumine,” põhjendab ta lihtsalt. „Ma olen nii noor ja mu elu on väga lihtne olnud, mul ei ole nagu olnud mingeid piinasid, mida kontseptuaalse lavastusena edasi anda.”
Reemanni suurimaks inspiratsiooniks on inimene (aga ka inimest ümbritsev), kelle jälgimise harjumus tal lavakunstide inimesele kohaselt ka vargsi sees on. Ja siis ta portreteerib neid.
Tema diplomilavastus „Hea kuudis” on jõudnud noppida auhindu Saksa festivalilt, tulnud kümne parima seas ettekandele Londonis Aerowavesi ning ka Moskvas festivalil Personal Profiles. Kuid neid ta saavutuseks ei loe.
„Mulle on saavutus pigem see, kui keegi ütleb mulle, et talle mu lavastus meeldis ja et see läks talle korda,” mõtiskleb Reemann rahulikult, kuid tunnistab siiski, et välismaal esinemine on omamoodi põnev ning ega ilma selleta tuleks ka vastukaja. Eestis on inimesed nagunii sõnadega kitsimad, kuid õnneks saab etenduse ajal publiku reaktsioonist niigi aru, mida arvatakse.
„Ega halbu asju ju nagunii öelda,” ärkab ta siis meenutustest ja naerab: „Eks ma teen seda, mida oskan – ma mõtlen asju välja.”
Küll aga ei meeldi talle välja mõelda lavastuste pealkirju, ning kui võimalik oleks, siis väldiks ta igasuguste kavalehtede kirjelduste kirjutamist. „Ma lihtsalt ei oska,” on Reemann avameelne.
„Enda asjade puhul proovin ma nii kirjutada, et mitte midagi ei oleks ette ära öeldud ega rikuks üllatust. Kuid eks inimesed, kunstnikud on erinevad. Osa teebki kogu lavastuse ainult teksti peale – kui eeltutvustust ei loe, siis ei saa midagi aru.”
Triinule ei meeldi asju valmis mõelda, ta alustab ühest mõttest ja vaatab siis, kuhu see tegemise käigus areneb ja liigub.
Teater ja tants koos keerulised
Juba ülikooli ajal sai Triin Reemann võimaluse luua tantsuseade Linnateatri lavastusele „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4”.
Kuidas?
Elmo Nüganen kutsus.
Vanad tuttavad?
Tegelikult küll – sugulased.
„Ausalt öeldes… ega mulle Elmoga koos töötada väga ei …meeldinud,” otsib Reemann sõnu. „Me oleme lihtsalt erinevad. Ta on nii tugev, et tal ei ole tegelikult teisi vaja. Ja üldsegi – kui teatris on mingi liikumine, ehk siis on vaja teatrit ja tantsu siduda, nagu praegu väga palju tehakse, on see väga keeruline.”
Pärast seda on Reemann teinud tantsuseade ka näiteks Kultuurikatlas etendunud Fääri saarte ooperile „Hullu mehe aias”, kuid ka see ei olnud lihtsam. „Minu puhul see lihtsalt ei toimi,” leiab ta. „Mind huvitab detailsus ja peenus, et kõik oleks näha. Aga kui tegu on ooperiga suurel laval, siis pole mõtet seda teha, see ei hakka tööle.”
Selline intiimne keskkond on Viljandi kultuurikolledžist tulnud tantsijatele üsna omane. Reemann pole kindel, mis see on, mis neile seal sisse süstitakse, aga ju siis midagi on. Kindlasti on suur panus sellesse ka õppejõududel.
Kord oli ühel nendest tulemas sünnipäev, mida oli alati suurejooneliselt tähistatud. Triin istus koos sõbra ja koolikaaslase Silver Sepaga maha, taustaks muusikaliplaat, et mõelda, mida kinkida – loomulikult üks väike lavastus. Otsustati teha muusikal. Kui Silver, kes muusikat kirjutas, Reemannile inspiratsiooniks seda ette mängis, avastas koreograaf muu seast laulu nimega „Jaan Tätte”. Nii sündiski muusikal „Jaan Tätte muusikal: Tulen homme”.
Hiljem mindi paroodiaga ka Vilsandile, peategelasele ette mängima. Tättele meeldis väga, isegi väga-väga („Tal on väga eluterve huumorimeel,” naerab Reemann.). Aprillis esitatakse seda Viljandi pärimusmuusika aidas, kus pärast annab kontserdi Jaan Tätte. „See on lugu suure algustähega, laval ongi Jaan ja Margit,” kinnitab Reemann naerdes. Seni aga vaatab Triin Reemann end vahelduseks kõrvalt, kui tema tehtud lavastuses „Kalamees ja kurg” tantsib õde Kärt.
Tantsulavastus
Kalamees ja kurg
Idee, lavastus: Triin Reemann
•• Esitus: Kärt Reemann, Silver Elvest
•• Kunstnik: Epp Kubu
•• Helilooja, muusik: Silver Sepp
•• Tehniline teostus: Revo Koplus
•• Esietendus 4. märtsil Kanuti Gildi SAAL-is
Mis seal juhtub?
•• Kalamees ja kurg on ühed naljakad tegelased. Tegelikult on nad üsna nagu mees ja naine. Nad mängivad oma mänge, nad naudivad teineteise seltskonda ja siis mingil põhjusel hakkavad nad jälle väsitavaid rollimänge mängima. Üsna selliseid, mida saab nimetada üldistavateks. Põhimõtteliselt. Seega, kuigi koreograaf Triin Reemann elab maal, kus võib kohata nii kurgi kui ka kalamehi, on näha, et tema tegelased on siiski inspireeritud inimesest.
•• Muidugi ei ole loodus temast päris sulinal mööda külge maha voolanud. Nii kure kui ka kalamehe (äkki hoopis kala-mehe?) liikumine on inspireeritud kure nurklikust, jõnksuvast kõnnist põllu peal. Kure osatäitja tantsib laval jaladki pikemaks.
•• Muusikaline ampluaa ulatub džässist dubini, kuid jääb meeleolusid luues lavastuse omapära raamidesse. Kohati on tunne, et hüüaks ise kaasa ning seda imestusväärsemaks muutub tantsijate täielik sõnaahtrus.
•• Lavakujundus on värskendavalt naivistlik-realistlik. Kohale istudes on igatahes tunda ka mulla lõhna.
