Triin Vihalemm: oma õigust taga ajades teist poolt ei kuule

 (3)
Triin Vihalemm: oma õigust taga ajades teist poolt ei kuule
Terje Lepp

Eelmisel nädalal puhkenud vandalismilaines mängis olulist rolli kogukondade erinev infosaamise viis. Kuigi mõlemal kogukonnal on teineteise suhtes suuri hirme, võiks kooselu aluseks saada küsimus, milline maa jäetakse elamiseks oma lastele, tõdeb Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni dotsent Triin Vihalemm intervjuus Riho Laurisaarele.

— Mis iseloomustab Eesti venekeelse elanikkonna meediatarbimist ja mille poolest see erineb eestlaste omast?

— Venekeelne elanikkond on veidi innukam telerivaataja. Näiteks vaatasid TNS Emori mõõdikuuringu järgi eestlased märtsis telerit keskmiselt kolm tundi ja 48 minutit päevas, venekeelsed elanikud aga keskmiselt neli tundi ja 49 minutit päevas.

Eestlaste seas on levinuim raadiokuulamine, samuti pühendatakse rohkem aega ajalehtede lugemisele. Internetti kasutavad mõlemad kogukonnad üsna intensiivselt, kuid see kanal pole kõigis elanike rühmades nii ühtlaselt levinud.

Küll aga erinevad telekanalid, raadiojaamad ja veebileheküljed.

Eesti venekeelne elanikkond pühendab suure osa ajast Venemaa kanalite info ja meelelahutuse jälgimisele. Vale oleks öelda, et Eesti jaamu-saateid ei jälgita. Aga neid jälgitakse lühemat aega ja pisteliselt.

Seega on Eesti venekeelsete elanike tüüpiline meediarepertuaar tegelikult segu eri geopoliitilist päritolu kanalitest. Üks näide hiljutistest sündmustest: kuigi Venemaa kanalid väitsid, et pronkssõdur on hävitatud, teadsid inimesed ometi tulla lilli tooma kuju uude asukohta. Küsimus on eeskätt selles: millise pildi panevad inimesed sissetulevast infost kokku oma peas.

— Kas nõustuksite väitega, et integratsiooni pole siiani olnudki? Kas eksisteerib venelaste Eesti ja eestlaste Eesti, seda ka meediaväljaannete osas?

— Uuringud näitavad, et viimase 15 aasta jooksul on kahe kooskonna teineteise tajumine muutunud üsna täpseks. Sõltumata sellest, mida kumbki pool ideaaliks peab, tunnetatakse üsna hästi, mida teine pool kardab, mida ootab, mida arvab näiteks eesti keele õppimise-oskamise vajaduse kohta.

Vaatamata hiljutistele sündmustele pole kumbki pool tegelikult arvamusel, et niipea, kui teisele poolele “tõde” selgeks teha ja ta infosulust välja tuua, lahenevad kõik probleemid. Pigem on küsimus selles, kuidas oma huvisid kaitsta, hirme-ootusi teatavaks teha. Dialoog pole edenenud. Selles on osa nii massimeedial kui ka kodanikuühiskonna ja avaliku sfääri aeglasel arengul üldse.

— Kas eesti- ja venekeelse elanikkonna seas saab üldse rääkida mingisugusest ühisosast, mida võiks edaspidises integratsiooniprotsessis ära kasutada?

— Kindlasti. Mõlema kooskonna jaoks on oluline, milline hakkab olema nende järeltulijate elu Eestis. Venekeelse elanikkonna enamus on territoriaalselt väga lojaalne ega soovi kuhugi minna. Seega läheb nende elukeskkond (niihästi loodus- kui ka sotsiaalne) neile korda samamoodi kui eestlastele. Eri valdkondades algatatud kriisijärgsed arutelud võiksidki alata küsimusega: mida me saame teha, et meie lastel oleks Eestis turvaline ja hea elada – tingimustes, kus kahe kooskonna huvid on mitmes küsimuses erinevad? Alustada tuleks seni tehniliseks põlatud küsimustest: kuidas tagada arvamuste vahetamine, kriitika ja dialoogi toimimine ning tagasiside.

— Tänavatel ei laamendanud pronkssõduri juurde kogunevad vanaätid, vaid just noored. Kuivõrd olulist rolli venekeelses kogukonnas mängivad põlvkondadevahelised suhted ja väärtushinnangud?

— Eestlaste seas on omavahel sarnasem noorem ja keskmine põlvkond ning eristub vanavanemate põlvkond. Meie uuringud näitavad, et venekeelse elanikkonna vanim ja keskmine põlvkond on mõttemustritelt sarnasemad, eristub noorem põlvkond.

Noorema põlvkonna mõttemustreid iseloomustab tarbimise, naudingute ning neid võimaldava raha ja võimu ihalus, aga ka individualism – ühiskondlikest struktuuridest-gruppidest ning tavapärastest turvalisuseväärtustest eemaldumine.

Tallinna tänavatele tulnud noorte käitumine peegeldab neid tendentse omal äraspidisel moel. Kuid neis sündmustes mängib kindlasti väga suurt rolli ka televisioonipõhine massikultuur. Usun, et palju lõhkujaid sai eeskuju just näiteks filmidest. Ja see on maailmas üleüldine probleem.

Loe veel

Uuringud näitavad, et venekeelse elanikkonna käitumisstrateegiad probleemide lahendamisel on üsna pere- ja lähima sõpruskonna- ning sugulasringikesksed. Ametiasutustelt ja meediast otsivad venekeelsed elanikud harvemini infot ja abi. Võib arvata, et praegustes sündmustes hoiavad vene pered tõenäoliselt üsna kokku, aga väärtused ja identiteedid, millele nende tegevus toetub, on mõnevõrra erinevad.

— Millistest kanalitest venekeelne elanikkond kõige enam infot hangib ja kui suur osa info saamises on Eesti päritolu teabekanalitel? Mis neid valikuid mõjutab?

— Ühes uuringus küsisime, millisest infost tuntaks kõige rohkem puudust, kui poleks võimalik jälgida Eesti ja Venemaa kanaleid. Eesti päritolu kanalite puudumisel tuntaks puudust eeskätt infost oma linnas või maakonnas, s.t Eestis toimuva kohta. Toimuva kommentaaridest tuntaks puudust märgatavalt harvemini. Venemaa kanalite kaotuse puhul tuntaks märgatavalt enam puudust kommentaaridest maailmas ja Venemaal toimuva kohta, samuti sobivast meelelahutusest ning harjumuspärasest igapäevarutiinist.

Nii Eesti kui ka Venemaa meedia puhul oli võrdselt oluline võimalus loetut ja nähtut tuttavatega arutada. Seega võib öelda, et Eesti meedia täidab küll kohaliku info andja rolli, kuid jääb maailmapildi, harjumuste ja maitse kujundamisel selgelt Venemaa meediale alla.

Põhjusi on mitu. Väga oluline on keel, sest emakeeles edastatavat pole mitte üksnes lihtsam jälgida, vaid see on ka väljendusrikkam. Saadakse paremini aru kujunditest, sõnamängudest ja huumorist. Kindlasti soodustab Venemaa meediamaailma pikaajaline mõju ka usutavust. Usutavamad tunduvad selle kanali tõlgendused, kus kasutatakse maast madalast tuttavaid skeeme-kujundeid.

— Kuivõrd mõjutab meedia tarbimine venekeelse elanikkonna identiteeti?

— Olen seda küsimust mitme meetodiga analüüsinud ja võin öelda, et ei ole otsest seost Venemaa meedia jälgimise ja Venemaa-suunalise diasporaaidentiteedi vahel. Samas aga on Venemaa meedia mõju kindlasti oluline kohaliku, Eesti venelase identiteedi kujundamisel.

Venemaa meedia loob kahtlemata suhtlusbarjääre ja taastoodab rõhutud vähemuse protestiidentiteeti. Häda on selles, et ka eestlaste identiteediloome on minevikus põhinenud samal skeemil: vähemus, kel on vaja end enamuse eest kaitsta. Praegu on oluline säilitada eestlaste rahvusriiklik identiteet nii, et selle oluline osa oleks noblesse oblige – seisus kohustab.

— Fakt on see, et vanemale venekeelsele põlvkonnale ei tee Eesti ajalugu kuidagi selgeks. Lootused on olnud noortel inimestel. Kuid eelmisel nädalal toimunus olid peategelasteks just noored inimesed. Kus ja mis valesti läks?

— Oluline roll ajaloo mõtestamisel on ka haridussüsteemil. Ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpikud, rääkimata metoodilistest materjalidest, ei jäta just palju ruumi oma peaga mõtlemiseks. Tuupimis- ja faktikesksus on kogu Eesti haridussüsteemi häda.

Usun, et ka vene koolides võivad õpilased vuristada mehaaniliselt aastaarve. Neile ei õpetata aga seda, kuidas läheneda tekstidele allikakriitiliselt ja konteksti arvestavalt ning tulla toime eri vaatenurkadega. Huvitav oleks teada, kas mõni ajaloo- või kirjandusõpetaja andis enne dramaatilisi sündmusi õpilastele ülesande analüüsida, kuidas pronkssõduri kui sümboli ümber põimuvad probleemid: väikeriigi okupeerimine, fasˇism ja stalinism.

Riiklik integratsiooniprogramm on siiani olnud üsna keeleõppe- ja naturalisatsioonikeskne. See ei ole olnud vale, aga käsitanud ühiskonda võrdlemisi lihtsustatult. Hiljutised sündmused näitavad, et lihtsad lahendused ei toimi – mitmed Tõnismäele kogunenud venekeelsed inimesed andsid intervjuu eesti keeles.

On tähenduslik, et protest puhkes just praegu, mil majandus edeneb, Eesti on EL-i liige ja üldine heaolu on võrreldes 1990-ndate algusega tõusnud. Ja puhkes sümboli, mitte argiste probleemide ümber. Näiteks kui paar aastat tagasi protestisid noored Lätis haridusreformi vastu, siis Eesti huvigrupid ei löönud selles kuigi aktiivselt kaasa. Järelikult on probleem peidus mujal.

— Mis peaks edasi juhtuma?

— Ideaalis võiks kumbki kooskond ning neid esindavad rühmad ja riik senisest intensiivsemalt tegeleda dialoogi, kriitika ja tagasiside võimaluste loomisega – et erimeelsusi ei peaks lahendama vägivalla abil.

See ei pruugi olla sugugi kerge. Kumbki pool on solvunud ja sˇokeeritud ning kaitseasendis. Esialgu peaks püüdma lihtsalt pingeid maha võtta, seejärel harjutada kodanikuühiskonna toimimist mõnel neutraalsemal teemal ja naasta tasapisi tundlike teemade uurde.

— Milline roll võiks integratsioonis olla meedial?

— Eesti meedia peaks püüdma saada lisaks infoandjale ka kommenteerijaks ja meelelahutajaks. Suurenema peaks tekstidevaheline viitamine ja diskussioon, välisautorite-kommenteerijate osa. Julgemini peaks esile tooma osapoolte arvamusi. Püüdma võidelda must-valge maailmapildi vastu. Et vaatajail-lugejail tekiks selge arusaam ajupesu ja dialoogi vahel.

Triin Vihalemm

•• Sündinud 22. veebruaril 1968 Tartus

•• Haridus: 1994–1999 Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonnas PhD, meedia ja kommunikatsioon; 1991–1993 magistriõpe Tartu ülikooli sotsioloogia osakonnas; 1986–1991 Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala cum laude; 1994–1999 marketingiinstituut Helsingis

•• Töö: 1999. aasta veebruarist Tartu ülikooli meedia ja kommunikatsiooni õppetooli dotsent; 1999–2001 ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna lektor; 1998–1999 avaliku halduse osakonna erakorraline teadur; 1997–2001 AS-i Emor arenduskonsultant; 1993–1997 AS-i Emor projektijuht, arendusjuht, tegevjuht; 2002–2005 Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna prodekaan; Eesti sotsioloogide liidu juhatuse liige; Euroopa sotsioloogide assotsiatsiooni liige;

Balti ajakirjandusuurijate assotsiatsiooni liige.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare