TRIINU PAKK-ALLMANN: Aeg antud elada, aeg antud mõõta, aeg antud tunda


Aeg on meie igapäevane tavapärane tarbesõna, millele enam mõelda ei märkagi.

Aja arvamine, mõõtmine ja jagamine tundub nii enesestmõistetav, et enamasti ei tule meil pähegi või ei jää mahti seda kogeda. Aeg oleks nagu midagi meie ümber, mida me võime võtta või jätta, raisata, koguni surnuks lüüa või hoopiski tulusalt tarvitada (sest aeg on ju raha!) – ikka vastavalt sellele, kuidas keegi oskab aega mõõta ja jagada.

Niiviisi ajaga mahhineerides unustame alatasa ära, et samal ajal me ka oleme ajas. Vähe sellest, me ei märka küsidagi, mis see aeg õieti on. Iga mööduv hetk, mil teeme plaane tulevikuks või meenutame minevikku, on aga ka kestmise hetk, mis jätab jälje meie minale ja muudab pöördumatult kõiki tulevasi hetki ja neil hetkedel tehtavaid otsuseid või valikuid.

Vahet ajas kestmise ja aja kui lineaarse mõõdetava suuruse vahel uuribki Henri Bergson oma teoses “Essee teadvuse vahetutest andmetest”. Bergson ise on öelnud, et oma ajakäsitluseni jõudis ta intuitiivselt. Lähtudes ideest, et inimesel on eriline võime “tajuda kvaliteedita ruumi”, näitab Bergson varasemaid ajakäsitlusi kritiseerides samm-sammult, kuidas see ruumiidee kantakse üle ajale. Mõõdetav aeg on tema sõnul ruumistatud aeg, mille järjestikused hetked asetuvad üksteise kõrvale ja võivad vaatleja vaimusilma ees moodustada joone, paiknedes nii kolmemõõtmelisse ruumi. Inimese siseseisundeid analüüsides jõuab Bergson aga veendumusele, et individuaalset ajakogemust ehk kestust nõnda jaotada ja ruumi paigutada ei saa. Pigem on see seotud aja kogeja hingeseisunditega, mis ei luba end jagada ega lahterdada, vaid on pidevas dünaamilises muutumises. Siseseisundid ei asetu üksteise kõrvale, vaid läbistavad, sulanduvad ja mõjutavad üksteist. “Puhas kestus on vorm, mille võtab meie teadvusseisundite järgnevus, kui meie mina laseb endal elada, kui ta hoidub lahutamast praegust seisundit eelnevatest.” Seega tuleb tõmmata selge piir elatava kestuse ja ulatuva aja vahele.

Nii nagu kogetav kestus eristub ruumistatud ajast, nii eristuvad ka individuaalsed aistingud oma sümboolsetest esindustest, sõnadest ja nimetustest. “Täitmatust eristamisihast vaevatud teadvus asendab reaalsuse sümboliga”, kattes nii oma ainukordsed, muutuvad ja väljendamatud aistingud täpsete, kuid umbisikuliste sõnadega ja riskides seeläbi kaotada silmist oma põhimina, mille moodustavad sõnulväljendamatud, kuid ainukordselt isiklikud tunded, aistingud ja mõtted. Siin süüvib Bergson psühholoogia valda, osutades lakkamatult teadvusseisundite sulanduvale jagamatusele ja tõmmates matemaatiku täpsusega piiri inimese välise, ühiskondliku, pinnapealse jagatud mina ja siseseisundite määratlematu, ühtse ja ainukordse dünaamika vahele.

Kas vabadus on olemas?

Nii kasvab kestusekäsitusest välja Bergsoni vastus vabaduse või äramääratuse küsimusele. Vaba tegu on võimalik kestuses ning võrsub inimese kogu minast. Ruumilisse aega saab selle kanda tagantjärele, näidates selleni viinud teed; tegemise hetkel aga ei ole seda teed veel ruumi maha märgitud, vaid võimalused ning tingimused mingiks valikuks sisalduvad üheaegselt ning üksteist läbistavalt konkreetse mina sügavaimates hingelistes kogemustes. “Vabaduseks nimetatakse konkreetse mina suhet teosse, mida ta teeb. See suhe on määratlematu just nimelt sellepärast, et me oleme vabad.” Igasugused katsed vabadust määratleda viivad paratamatult äramääratuse teesini.

Loomulikult jääb siinne lühiülevaade räigeks lihtsustuseks, pelgaks püüdeks pisteliselt visandada Bergsoni mõtte arengut. Isegi referaadina ei lähe käesolev kirjutis täie ette, sest siin pole poole sõnagagi mainitud ei vaidlust psühhofüüsikutega ega väitlusi, mida Bergson peab deterministide, mehhanitsistide ja mitmesuguste muude -istidega. Kõike seda peab otsima teosest endast, mis Margus Oti mõisteliselt järjepidevas tõlkes ja tänuväärsel kombel ka sõnastikuga varustatult on igati kiiduväärne üllitis. Tõlkija järelsõna pakub ühtlasi põhjaliku ülevaate Bergsoni mõtete ja mõistete arengust.

Mina aga ei saa jätta lõpetuseks ütlemata, et Bergsoni aja- ja vabadusekäsitlus võlub mind oma inimlikkusega. Sest see jätab igaühele tema isikliku, kordumatu ja ettearvamatu aja ning vabaduse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare