TRIINU PAKK-ALLMANN: Apelsinitüdruk ärgitab imestama elu suurejoonelise mõistatuse üle

Georgi 15. sünnipäev on just möödunud, kui ta saab kirja isalt, kes suri 11 aastat tagasi. See on kiri tulevikku – lugemiseks pojale, kes suudaks juba mõista lugu, mida isa talle jutustab. Nüüd on poeg kasvanud, ja parajal ajal ilmub kiri lagedale.

##Nii algab norra kirjaniku, filosoofilise menuromaani “Sofie maailm” autori Jostein Gaarderi järjekordne eesti keelde jõudnud romaan “Apelsinitüdruk” (Appelsinpiken, 2003). Raamatu selgroo moodustab romantiline ja salapärane armulugu, läbi Gaarderi koduse Oslo ja eksootilise Sevilla kulgev detektiivlik “apelsinitüdruku” otsing.

Kes on see müstiline tütarlaps ja milleks vajab ta pidevalt hiiglaslikke apelsinikoguseid? Läheb omajagu aega, enne kui Georg taipab, et tegu on ta enda emaga... Suhete ja elude põimumisest sünnib aga ka kaotusevalu, piinav paratamatus elu sädelev muinasjutt maha jätta. Oma peatset surma ette nähes hakkab isa kahtlema, kas oli tal õigust tuua siia ilma uus inimene, sest “väikesele lapsele elu andmine pole ainult lapsele suure maailmakingi tegemine. See on samas ka tolle käsitamatu kingi tagasivõtmine”.

See on siis põhiküsimus, millele vastamiseks hakkab Georg kirjutama raamatut koos oma surnud isaga. Nõnda vormub isa ja poja dialoog, milles saatva häälena kõneleb kaasa ka Hubble’i teleskoop, “universumi silm”, mis suudab vaadata sügavale maailmaruumi ajalukku. Mis on aeg? Mis on üks inimene? Kas oleme vaid tolm, mille tuul üles keerutab ja nelja ilmakaare poole paiskab? Kui meile antaks valida, kas tahame sündida siia ilma oma põgusat elu elama, teades, et paratamatult järgneb surm, kas valiks siis keegi meist elu? Kas võib olla kindel, et pole mõnda teist olemist pärast seda siin?

Muidugi ei saa keegi anda säärastele küsimustele tõsikindlaid vastuseid. Kuid neid eneses vaagida võib igaüks, Gaarderi meelest peakski igaüks seda tegema. Mujal on Gaarder väljendanud veendumust, et arutledes üldinimlikult oluliste küsimuste üle, tugevdab inimene oma identiteeti, asub otsima õiglast ja õnnelikku eluviisi.

Sellest aga tõuseb tulu kogu ühiskonnale – niisiis on filosoofia ka ühiskonnale kasulik projekt. Kahjuks harjuvad liiga paljud inimesed maailmaga ega märka enam imestada elu suurejoonelise mõistatuse üle. Seepärast peab neid huvitavate lugude abil küsima ärgitama.