Trubetsky Eesti punk jääb oma ideele alla

 (2)

Pungiraamatu auto­ri­tel on kõik põnevad teemad jäänud kah­juks välja arendamata.

Aastal 2002 hakkas Tallinna punkarite seas käest kätte ringi liikuma kaust, kuhu olid kokku paljundatud suurem osa pungiteemalisi artiklid, mis olid 1980-ndatel ajakirjanduses ilmunud. Lugedes Trubetsky värsket raamatut „Eesti punk. Anarhia ENSV-s”, selgub, et kaust olid lõpuks jõudnud tema töölauale. Kuid midagi mõistlikumat kui artiklite kronoloogiline järjestamine ja siia-sinna mõne suvalise Sex Pistolsi fakti või isikliku Vennaskonna-teemalise mälestuskillu vahele kirjutamine Trubetsky sellega teha osanud paraku pole.

Paraku sellepärast, et esiteks muudab selline lähenemine raamatu kohati lausa talumatult hüp­likuks ning pea kõik põnevad teemad jäävad lõpuni arendamata. Ka muutub tsitaatide, ajaleheväljavõtete ning autori tekstide eristamine lootusetult keeruliseks.

Teiseks pole näiteks faktil, et  jaanuaris 1978 tahtis Sid Vicious The Flowers Of Romance’i uuesti kokku panna (lk 17), Eesti pungi kontekstis vähimatki tähtsust.

Kolmandaks polnud ülalmainitud allikate kaust kõikehõlmav ja ilmselt seetõttu puudub raamatust Päratrusti-Turisti-Singer-Vingeri lugu. Seda enam, et 1994. aastal ajakirjas Favoriit Hardi Volmerist kirjutatud kaanelugu keskendus just tolle seltskonna muusika- ja filmitegemistele 1980-ndatel. Minna rahvusraamatukokku ja vanu ajalehti-ajakirju sirvides veel allikaid otsida – pole vist eriti keeruline? Laiskus, ei muud.

Rääkides veel lõpuni arendamata või käsitlemata teemadest, siis on teoses jutuks küll Velikije Luki kokkutulek ja esimesed esinemised, kuid post-Villu-Tamme-ajajärgust pole silpigi ja kassetti „Jõuluks koju” (1988, ENSV esimene punk/indie bändi ametlik kauamängiv!) on mainitud ainult lk 365 helikandjate loetelus.

Samuti märkame raamatus pilte kitarridega pungiplikadest, kuid naiste roll tollases skeenes on jäänud absoluutselt käsitlemata. Olid nad pelgalt seksobjektid? Ka ei saa me teada, kuidas pungiti näiteks Tartus või Pärnus. Pole vist eriti keeruline paluda Rollil (Nyrok City, Tartu) või Aadu Sitapeal (IQ Zero jpt, Pärnu) pisut etteantud kavapunktide järgi noorust meenutada? Või kuidas muutus muusikaringkondade suhtumine punk­bändidesse, kui nad üht­äkki 1989. aasta Nooruse lugejaküsitluse esikümnesse pääsesid või teles-raadios oma kuulsuse veerandtundi taga nõudma hakkasid? Ja bandwagonjumping ehk hilisperestroika moepunkarid ja nende tegemised?

Või kuidas hiilisid indie- ja uusromantilised helid ja poosid skeenesse? Röövel Ööbiku kamp polnud ju ainus, kes seda laadi muusikast vaimustus. Üleüldse muutub raamat alates 94. leheküljest pigem Vennaskonna ja Trubetsky tollaste semude kui Eesti pungi kui mitmepalgelise terviknähtuse ajalooks.

Pole asjalik oral history

Raamat pole hoolimata tsitaadirohkusest asjalik oral history, nagu Legs McNieli ja Gillian McCaini

„Please Kill Me” (New Yorgi

70-ndate pungi lugu) või Harri Rinne „Laulev revolutsioon”, ega korralikult teemade kaupa loogiliselt-kronoloogiliselt lahti kirjutatud-mõtestatud käsitlus, nagu John Harrise „The Last Party” (90-ndate britpopi lugu), mille lähim vaste oleks Vello Salumetsa „Rockrapsoodia”.

Midagi head? Kindlasti pildivalik. Kindlasti Hendrik Sal-Salleri meenutused Generaator M-ist või Psychoterrori solisti Freddy mälestused Anonüümsest AK-st. Ka peatükk P.I.L-i esinemisest Rock Summeril on üsna hea lugemine.

Mis halvasti, see ehk kunagi uuesti, kuid mitte enam sama autori interpretatsioonis, palun.

Tony Blackplait,

Cat Bloomfield

„Eesti punk.

Anarhia ENSV-s”

Varrak

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare