”Trümmist” kostavad pilameloodiad

Von Krahli Teatri "Trümm" pole mingi pinnapealne pila, vaid täie rauaga järeletehtud muusikal.

Lahe süzhee mereröövlitest, kes röövitud print-sesside talla alla satuvad ja siis meelelahutusärisse suunduvad, on ainult kattevari millelegi suuremale. Lugu on iseenesest tore ja vaimukas, kuid see pole peamine. "Trümmist" õhkub muusikali matkimise värskust ja rõõmu, mis publiku meeli elevil hoiab.

Ka Rivo Laasi ja Tunnetusüksuse muusika on paroodiaetendusele vastav. Seal on raske leida läbi-mõeldud iseseisvat dramaturgilist rida, kuid seevastu on rohkesti vaimukusi.

Muusika on värske justnagu Kurt Weilli Brechi näidenditele kirjutatu: seal on kinni haaratud täna õhus rippuvatest meloodiatest ja motiividest, mis on pandud uude algupärasesse konteksti. Tunnetusüksuse pisiorkestri esitatud muusikast õhkub suurepärast teatri- ja mis kõige tähtsam – kaasajatunnetust. See kooslus võiks oma teatritööd jätkata.

Brechtiga ei seo Peeter Jalaka lavastust mitte ainult Weilli meetodit meenutav muusika ja Verfremdungseffekti mainimine tegevuses, vaid lavastus on heas mõttes brechtilik ka poliitiliselt sõnumilt. Pak-kudes publikule meelelahutusliku prääniku, annab "Trümm" ka mõõduka laksu väikekodanlikele hoiakutele ja maitse-eelistustele.

Mikrofonide kasutamine pisikeses Von Krahli black-boxis viis mõttele, et varsti on mikrid isegi tubastel koosolekutel. See tehnika kasutamine on totter, kuigi "Trümmi" juhtumis oli asja juures ka hea ports pilavat sõnumit.

Kandvamate laulupartiide esitajad Janne Shevtshenko, Jaak Jõekallas ja Ardo Ran Varres said oma tööga hakkama. Palju oli just retsitatiivi, mis ei käinud ühelegi näitlejale üle jõu. Liikumine ja lavakujundus olid Krahli väikest ruumi arvestades hästi tehtud.

Teatril on õigus oma "Trümmi" muusikaliks kutsuda, sest muusikali ja muusikali paroodia vahe on väike.

Andres Laasik