Tudengid teevad muistsest vabadusvõitlusest filmi
Tartu ülikooli politoloogiatudengitest koosnev kuueliikmeline Õ-fraktsiooni sattus filmimaailma üsna juhuslikult. Kolm aastat tagasi lõi seltskond kaasa tudengifilmi festivalil, kus nende ajalooline jant “Tapja õllejogurti rünnak” võitis publiku lemmiku tiitli.
Eneseirooniline vaade ajaloole
Vahepealsetel aastatel on Õ-fraktsioon tootnud veel koomilis-psühhedeelse lühifilmi “Tõprad” ning valmistanud ETV “Eesti lugude” sarjas kolm dokumentaalfilmi – “Raisakotkad”, “Suve värvid” ning “Jäätants”.
Kuna senised katsetused on muutnud Õ-fraktsiooni tõsiseltvõetavateks filmiloojateks, eraldas kultuurkapital eelmisel aastal “Maleva” jaoks 50 000 krooni. Rühmitusele omaselt ei kujutata muistset vabadusvõitlust üleliia tõsises võtmes, kuid suuri lahingustseene üritatakse suvel kaamerale jäädvustada küll. Õ-fraktsiooni liige Tõnis Leht rääkis, et “Malevas” ei mängita mitte lähtudes rahvustundest, vaid stereotüüpidest, mis on kujunenud näiteks Taani lipu saamise loost või Madisepäeva lahingust. “Me kavatseme asju esitada pisut teisiti, kui ajaloolased neid näevad, tegutsemisloogika võib filmis ehk pisut ootamatu olla,” sõnab Leht. “Arvame, et pateetika ajajärk hakkab läbi saama ja asju võiks esitada läbi suurema eneseiroonia.”
Ajaloofilm nõuab suurt raha
Eestis on ajaloolise filmi eeskujuna kinnistunud 1969. aastal tehtud Grigori Kromanovi “Viimne reliikvia”. Linateose edu on üritanud korrata ka “Verekivi” ja “Hundiseaduste aegu”, kuid see pole siiski õnnestunud.
Filmikriitik Lauri Kärk on seda meelt, et iga aeg kirjutab enesele ajaloo uuesti ringi – ajaloolisi filme luuakse ikka selleks, et ajada omaenese aega ja probleeme puudutavaid asju. ““Maleva”
stsenaariumi põhjal otsustades köidab kõige rohkem tegijate suhtumine ajaloosse. Mitte lihtsalt ühte või teise ajaloolisse käibetõesse, vaid sellesse, mis asi ajalugu õigupoolest üldse on,” räägib Kärk.
Eesti filmi sihtasutuse peaeksperdi Jaak Lõhmuse sõnul tehakse Eestis praegu ajaloolisi filme kindlasti harvemini kui kunagi varem. “Tahaks loota, et ühel päeval tuleb film, mis kordab “Viimse reliikvia” fenomeni. Võimatu see pole, aga selle eelarve peab kindlasti olema vähemalt topelt keskmise filmi eelarvet, 20 miljoni krooni kandis. Ühe endast lugu pidava mängufilmikultuuri juurde kuulub uhkete kostüümidega, korralike dekoratsioonidega, mastaapsete massistseenidega ning tugeva näitlejaansambliga ajalooline film igal juhul.”
Peeter Torop ajaloolisest filmist Eestis
Semiootikaprofessor Peeter Toropi sõnul on Eesti filmides ajalugu taandatud üldjuhul “oma” ja “võõra” konfliktile.
“Väikerahvaste identiteedi määramisel on ajaloolisel filmil suur roll,” möönab Torop. “Näiteks soomlased on teinud väga palju ajaloolisi filme, lähenedes teemale intiimselt – üksikisiku peal näidatakse asju ja sündmusi, mis muidu on ühiskonnas maha vaikitud. Teisalt on soomlased kasutanud palju mütologiseerimist, hea näide sellest on “Talvesõda”. Pisut sarnaselt tehti Eestis “Nimed marmortahvlil”, kus reklaamikampaania sisendas inimestele, et tegu on väärtfilmiga ajalooetapist, mille üle me peaksime suurt uhkust tundma. Samas polnud see aga üldse eestlaslikult tehtud. “Neist saaks teha näiteks ühe heroilise filmi. Keskmine eestlane vajab identiteeti, mis ei oleks postkaardilik ja võlts, vaid oleks oskarlooritsalikul metsarahva mentaliteedil tuginev.”
