Žürii koosseisus Sven Kivisildnik, Eneken Laanes, Tarmo Teder, Vaapo Vaher ja Aidi Vallik otsustas 2010. aastal avaldatud novelliloomingu eest anda auhinnad Maarja Kangrole novelli „48 tundi” (Looming nr 2) ja Urmas Vadile novelli „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” (Vikerkaar nr 12) eest.

Kangro leidis teist laureaati iseloomustades, et Vadi tekste iseloomustab avatus ja otsingulisus, huumorimeel ja absurditaju, millega kaasneb leidlik situatsiooniloome. „Tema mängulisus näib olevat ajendatud pigem huvist inimese vastu kui formalistlikest taotlustest,” lisas Kangro. „Sümpaatselt elus hääl eesti kirjanduses, loodan talle suurt tulevikku.”

Kaks võitjat korraga

Naljaga pooleks võib öelda, et Kangro valimine tähistab pika segregatsiooniperioodi lõppu. Nimelt on ta esimene naiskirjanikust Tuglase auhinna laureaat pärast 1995. aastat, mil pärjati Jaan Krossi novelli „Vürst” ja Asta Põldmäe novelli „Vastu ööd”.

Auhind koosneb pühendusega trükisest ja rahalisest preemiast. Tuglase novelliauhindu antakse välja alates 1971. aastast, preemia saab alati kaks novelli korraga. Auhinna asutas 1970. aastal Tuglas ise.

Urmas Vadi Maarja Kangrost

••    Mulle Maarja Kangro väga meeldib. Minu meelest on temas koos kõik asjad, mis ühel väga heal kirjanikul olema peavad. Kõigepealt on ta kuidagi inimlik ja arusaadav. Ta kirjutab näiteks sellest, kuidas ta lõhub üht vana kappi, mis avaldab vastupanu. Ja samal ajal tunneb ta selle kapi ja kõigi asjade pärast, mis on kadumas, kurbust ja kaastunnet. Tal on isegi vanaksläinud piimast kahju.

••    Samal ajal on ta intertekstuaalne, tema tekstides on viiteid ja tsitaate, mida ta võib-olla ainult ise teab. Aga see ei häiri mind, sest loo jutustamise ja sõnastamise mõnu on tal kogu aeg olemas.

••    Kuna Maarja on naine, siis on ta ka naiselik, aga see pole mingi võbelev ohkamine hämaras toas, vaid tema naiselikkus on jõuline, isegi brutaalne ja agressiivne. Oma viimase kogu luuletuses ta kirjutab, kuidas ta tahab raamatukogus riiulite vahel maadelda.

••    Ühes oma jutus tõukab ta kuristikku ühe itaalia vanamuti, kes suhtub üleolevalt eesti kirjandusse. Kõigil netikommentaatoritel, kes arvavad eesti kirjandusest sama, mis itaalia mutikesed, tuleks olla ettevaatlik!

Auhinnatuid

1971

•• Jaan Kross „Neli monoloogi Püha Jüri asjus”,

Paul Kuusberg „Roostetanud kastekann”

1981

•• Rein Saluri „Lõimetishoole”, Mihkel Mutt „Õpilane Fabian”

1991

•• Jaak Jõerüüt „Mr. Warma

ja täiskuu valgus”,

Madis Kõiv „Film”

2001

•• Tarmo Teder „Kohtumine”, Mati Unt „Nouvelle”