“Tuhande euro põlvkond” vanurite võimu all

 (10)
“Tuhande euro põlvkond” vanurite võimu all
----

Samal ajal kui prantsuse noored streigivad parema ja õiglasema tuleviku nimel, pole Itaalia noored inimesed tänavaile tulnud. Nad paistavad olevat oma saatusega leppinud “tuhande euro põlvkond”.

Küll aga käisid noored itaallased erinevalt paljude teiste riikide eakaaslastest päris aktiivselt valimas. Küsitlused näitasid, et pühapäeval-esmaspäeval lasi hääletussedeli kasti lausenamik neljast miljonist värskelt hääleõiguslikuks saanud noorest kodanikust.

Samas aga selgus küsitlustest seegi, et ega suur osa neist ja veidi vanemaist noortest loodagi, et nende hääl midagi muudaks. Itaalias on lihtsalt enam kui 80-protsendiline valimisaktiivsus tavaline, mis on küll mõneti kummaline maal, kus valitsused vahetuvad peaaegu sama tihti kui aastanumbrid (senine Silvio Berlusconi rekordilise ametiajaga valitsus on erand).

Vanurikeskne poliitika

Itaalia poliitika on igatahes täiesti gerontlik, noorte valijatega võrreldes on enamik parlamendisaadikuid kaks ja kolm korda vanemad. Ses mõttes võib suisa sümboolseks pidada tõsiasja, et nagu kümne aasta eest võitlesid valitsusjuhi koha pärast Berlusconi ja Romano Prodi, nii tegid samad mehed seda ka nüüd. Ja justkui polekski aeg edasi läinud, seljatas Prodi Berlusconi ka seekord. Nii palju on aeg küll edasi läinud, et esimene on juba 66- ja teine 69-aastane.

Valimiskampaanias domineerisid parema pensioni ja arstiabi lubadused, mis tegelikult on täiesti mõistetav ja seda mitte üksnes poliitikute endi vanust arvestades. Itaalia on lihtsalt üks kõige vananenuma elanikkonnaga maid maailmas, kusjuures sündimus on üks madalamaid.

Noorem põlvkond aga – see, kellest peaks omakorda uus põlvkond itaallasi sündima – ei saa justkui jalgu alla. Kui aastakümnete jooksul jõudis iga järgnev põlvkond eelmisest paremale järjele, siis nüüd see enam nii ei ole. Nad toetuvad ikka veel vanematele ja elavadki sageli vanematekodus. Muidugi, Itaalia puhul on “la mama sündroom” ehk pikemaks ajaks ema juurde jäämine vana tava, kuid nii mõnegi vaatleja hinnangul on praegune põlvkond ses mõttes täiesti hukas.

Seegi pole muidugi uus ja üllatav tõdemus. Uus ja võib-olla üllatavgi on aga nende noorte hulk, kes on kõrgkooli läbinud, 30-ndatesse eluaastatesse jõudnud ja peavad hakkama saama tuhatkonna euroga kuus. Ligi 16 000 krooniga vaevalt et Roomas või Milanos korteri üürida saab. Seejuures ei viitsigi suur hulk noori enama nimel eriti pingutada.

Neid on hakatud nimetama “tuhande euro põlvkonnaks” mõne aja eest Itaalias ilmunud romaani järgi, mis just sellist pealkirja kannabki – “Generazione 1000 Euro” – ja iseloomulikul moel on tasuta internetist tõmmatav.

See on lugu sellest, kuidas tuhande euroga kuus ära elatakse. 27-aastane Claudio on ülikooli lõpetanud noormees, kes töötab arveametnikuna mobiiltelefonide lisavidinaid tootvas rahvusvahelises firmas Milanos ja püüab elada õnnelikult hoolimata sellest, et tal pappi napib (üsna sageli üldse ei ole) ning tulevik on kui mitte tume, siis ebakindel kindlasti.

“Generazione 1000 Euro” kirjutasid enda ja tuttavate kogemusi silmas pidades ajakirjanikud Antonio Incorvaia ja Alessandro Rimassa. Nad on 30-ndates eluaastates ja kinnitavad, et nende raamatukangelane Claudio esindab mitte ainult Itaalia, vaid kogu Euroopa miljoneid noori inimesi , kes tunnevad end nähtamatute, tähelepandamatute ja ebavajalikena.

Incorvaia ja Rimassa väitel on Claudiod mitte niivõrd kooli- või kõrgkoolipingist äsja tõusnud inimesed, kes alles jala karjääriredelile pannud või esimest pulka leida püüavad (mis pole kerge – enamikul neist kulub esimese töökoha saamiseks kolm aastat). Need on pigem alla 35-aastased, kel haridustee läbitud, töödki aastaid tehtud ja seejuures jõutud isegi prestiizŠikatele ametikohtadele. Kuid mida pole, see on tubli palk.

Mis aga ei tähenda, et nad ei peaks pidu, ei reisiks ringi ega käiks sõpradega väljas. Nad on lihtsalt leidnud võimaluse (vähemalt selles raamatus) võtta välja viimane, elades low-cost- ehk odavelu. Vähene raha ei tähenda, et nad peaksid lemmikkõrtsist või mp3-pleierist loobuma. Niisamuti mitte Ibiza-tretist või miks mitte Tallinna-nädalavahetusest – odavlennufirma lennutab kohale parimal juhul peaaegu taskuraha eest. Tallinn on veel talutav ka “tuhandeeurokuttidele” ning Ibizal võib ju vabalt plaazŠil peesitada.

Loe veel

Jah, maja ega isegi korteri ostmisest pole põhjust unistada. Naljalt ei saa endale lubada ka perekonda ega lapsi. Claudio ei osta ajalehti, rääkimata tellimisest, sest 30 eurot kuus selle peale välja käia on võimatu, isegi kui lugemissoovi oleks. 37-aastane õpetajana töötav Rita ei saa endale isegi voodit osta, aga matil-kotil-madratsil magamine pole probleem. 27-aastane reklaamiagentuuris töötav Carolina ei saa nii mõnelgi päeval midagi korralikku süüa, sest raha on selleks korraks otsas. Tudengipäevad on tal seljataga, tudengielu aga justkui jätkuks.

Alla tuhande euro kuus

Nii Itaalias kui ka mujal lõunapoolses Euroopas – Prantsusmaa seekord sinna sekka arvatud – on aina enam Claudioid, Ritasid ja Carolinasid. Põhjapoolsemas Euroopas polevat “tuhande euro põlvkond” veel nii selgelt välja kujunenud, kuid asjad liiguvad siiski sinnapoole, leiavad asjatundjad.

Kuid on olemas ka “alla tuhande euro põlvkond”. Need, kes kuuluvad nende ligikaudu 25 protsendi 18- kuni 35-aastaste hulka, kes on töötud. Või veidi paremal juhul saavad ajutisi tööotsi madala palga eest. McJobs, nimetatavat neid töökohti mõnikord, viidates McDonald’sile, kus veidi aega väikse papi eest burgereid saia vahele panemas käiakse.

Itaalia sotsiaaluuringute instituudi IRES hiljutine uuring näitas, et 89 protsenti 17- kuni 24-aastastest noortest teenib vähem kui tuhat eurot kuus. 25- kuni 32-aastaste seltskonnas oli selliseid 65 protsenti. Ajutiste või lühiajaliste töölepingutega töötab 87 protsenti alla 24-aastastest ja 53 protsenti 25- kuni 32-aastastest itaallastest.

Kui 1991. aastal teenis alla tuhande euro kuus kümnendik töötajaid, siis 2002. aastal oli selliseid juba 18 protsenti. La mama juures elamise üle võib naerda, kuid nii nappide elatusvahenditega on see lihtsalt kergem variant. Kümne viimase aastaga on üle 30-aastaste, ikka veel vanemate juures elavate inimeste hulk suurenenud 15 protsendilt 40-ni. Tõsi, üle 35-aastaseid elab vanematega juba hulga vähem, kuid siiski märkimisväärne 17 protsenti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare