Tuhat lehekülge Euroopa muutmise ajalugu
Judt ei ürita seni tähelepanuta jäänud arhiivimaterjalidele toetudes konstrueerida uut teooriat, mis näitaks, et kõik oli tegelikult hoopis teistmoodi, kui siiani arvatud. Autori arusaam Euroopa asjade olemusest on tekkinud aastakümnetepikkuse laialdase lugemuse tulemusena ning sellest jutustab ta arusaadavalt ja soravalt. Tegu ongi pika narratiiviga, kuhu on põimitud poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed, etnilised, kultuurilised jm faktorid. Tekst on suhteliselt vähe liigendatud, seega teose kasutamise käsiraamatuks oleks ebamugav – konkreetse teema puhul ei piisa asja mõtteni jõudmiseks ainult mõne lehekülje läbilugemisest.
Sõjajärgses Londonis immigrantide järeltulijana sündinud ja praegu New Yorgis töötaval professoril on olemas sedalaadi teose kirjutamiseks vajalik isiklik kogemustepagas ja geograafiline distants. Ta suudab vaadelda Euroopa arengu kulgu ilma mõne konkreetse riigi vaatevinklisse takerdumata ja samas ei kirjuta ta ka lihtsalt ameeriklasena. Selline “oma mättast” loobumine rahvuslikus või ruumilises plaanis, säilitades samas kindlalt isikliku arvamuse, on keeruline kunst.
Muide, oma arvamuse avaldamise tõttu on Judtile kohati osaks saanud terav kriitika, kuid seda peamiselt seoses Iisraeli arvustamisega, mis ei ole aga käes-oleva raamatu teema.
Ajaloo sünged varjud
Erinevalt geograafilisest distantsist on ajalise distantsiga lood kehvad. Raamatu originaal ilmus 2005. aastal ja selle neljas osa käsitleb aastaid 1989-2005. Raske on tõmmata piiri lähiajaloo ja eilsete uudiste vahele, kuid siin on autor veidi patustanud. Judtil õnnestub tõepoolest üsna mõistlikult lahti seletada probleemid, millega vabanenud Ida-Euroopa riikidel tuli 1990-ndatel vastakuti seista, kuid aastat 2005 on raske lugeda mingi perioodi lõpuks Euroopa ajaloos. Näiteks ei olnud raamatu kirjutamise ajaks kaugeltki läbi Euroopa lõimumisprotsess ning ajaloo kirjutamisega oleks või-nud pisut oodata.
Autori meelest “laotuvad Teise maailmasõja sünged varjud kõikjal üle sõjajärgse Euroopa” (lk 21) ja sõja tagajärjed saavad alles 60 aastat pärast selle lõppu ajalooks. Võib-olla on see nii, kuid vara on väidet kinnitada või ümber lükata. Küll aeg annab arutust, millal need sünged varjud ajalooks saavad.
Emotsioonivabalt mälust
Kõige vastuolulisem, aga ka aktuaalsem on raamatu epiloog pealkirjaga “Nöörist poodu majas: Essee tänapäeva euroopalikust mälust”, mis käsitleb mälestust holokaustist ja selle muutumist 60 sõjajärgse aasta jooksul. Vajalik on see kas või juba sellepärast, et seni kõige põhjalikum sama teema kohta eesti keeles ilmunud käsitlus on Norman G. Finkesteini skandaalne raamat “Holokaustitööstus” ning huvitav on lugeda ka vaoshoitumat ja tasakaalukamat arvamust.
Judt käsitleb ajaloolise mälu ja sellega seotud õigusaktide muutumist taktitunde ja emotsioonivaba neutraalsusega.
Lisaks paljudele plussidele on Judti tööl ka oma miinused. Nii laiahaardelise teose puhul on teatud pinnapealsus paratamatu, seega tuleb ette faktivigu. Eesti lugeja jaoks on neist nähtavasti kõige hingekriipivam lk 886 toodud väide: “Balti Waffen SS olevat olnud kõige julmemaid ja innukamaid, kui idarindel läks juutide piinamiseks ja tapmiseks /.../”. Selle informatsiooni eest väidab autor end tänu võlgnevat professor Daniel Cohenile Rice’i ülikoolist.
Kui Judt on professor Coheni info moonutusteta edasi andnud, ei tohiks ta tänuvõlg kuigi suur olla, sest väide ei vasta tõele – idarindel läks juutide piinamiseks ja tapmiseks 1941. aasta suvel, kuid välismaalasi hakati Waffen SS-i vastu võtma järgmisel aastal ning rindele jõudsid esimesed Balti riikidest pärit meestest SS väeosad alles 1943. aastal.
