Tulevase nobelisti new-age-ulmekas
Nagu Doris Lessing 1979. aastal esma-ilmunud filosoofilise ulmeromaani „Shikasta” eessõnas kirjutab, ei ole heal tasemel ulmet mitte alati „tõsise” kirjandusega samaväärseks tunnistatud. Akadeemikute suhtumine on kolmekümne aastaga küll mahenenud, aga „väärtkirjaniku” kirjutatud ulmekas kõlab ikkagi kuidagi kohatult nagu vaatepilt väärikas eas daamist rohul kukerpalle tegemas. Eks ole kõnekas seegi, et kirjastus Varrak ilmutas Lessingi teose väljaspool oma F-sarja, kas siis suurest respektist või sellepärast, et „Shikastat” peeti sarja lugeja jaoks liiga raskepäraseks.
Teose lugemist alustada on tõesti raske. Üheks põhjuseks võib ju olla Lessingi raskepärane keelekasutus, ent väga lugupeetud Krista Kaer oleks eestikeelseid lauseid võinud ikkagi nõtkemaks lihvida. Mõni keelend on lausa arusaamatu: näiteks mis on „potentsiaalisaak”, mida võimsad tulnukad arenevale planeedile vaadates näevad? Umbes poolesaja lehekülje järel aga midagi nihkub või murdub, raamat muutub järsku palju loetavamaks ning intriig arusaadavaks.
Konarlikku algust aitab seletada ka see, et ehkki Lessing jaotab maailmaruumi kolme täheimpeeriumi vahel, pole tema lähenemine futuruloogiline, vaid pigem religioosne või „spirituaalne”. Autor kasutab new age’i vaimus mõningaid teaduslikke mõisteid nagu „vibratsioonitasemed” ja „energiad”, aga on selge, et neid kasutatakse mingis teises, täpsustamata tähenduses. Canopuse impeeriumi kosmiline eesmärk paistab olevat harmoonia ning Puttiora oma kõikeneelav kurjus, kohal on ka Canopuse liitlane Siirius, kelle taotlus jääb mõnevõrra ähmaseks. Olemise kõrgematel tasanditel tegutsevad impeeriumid teevad universumi sidekoes planeeritud ja planeerimata muutuseid ning planeedid on malendid astroloogilises mängus.
Kui Shikastaks hüütav koht seostub äratuntavalt meie koduplaneediga, siis teose jutustajaisikuid võib rahuliku südamega nimetada leegitseva mõõgaga ingliteks, kes tavaliste inimestena inkarneerununa planeeti nagu kasvuhoonet kõpitsemas käivad. Paraku muutuvad inglid siinses mõjualas emotsionaalseks ja kipuvad inimeste halbu kombeid üle võtma. Lugeja tunneb ära mitmed vana testamendi stseenid, kus leegitsevad vankrid on kosmoselaevad ning põrgu ja paradiis ikka need vanad head vibratsioonitasemed, mida hing oma evolutsioonis läbib. Inimeste suhtes näidatakse üles karmi armastust, mitmel puhul aitab probleemidega hingeliselt toime tulla see, kui neid kõrgemate võimude poolt juurde antakse.
Inglid ja deemonid
Maapealset elu läbi tulnuka pilgu kirjeldamine pakub head võimalust ühiskonnakriitikaks. Seda, mida tulnukatel verejanulise ja raiskamishimulise külluseajastu elanike kohta öelda on, võib ökopoest indulgentse ostev lääne tarbija küllap aimata. Siin ei saa mööda eluloolistest märkustest. Lessing kasvas üles Rodeesias (Zimbabwe) ja kujundas valgete kolonialismi suhtes varakult eitava hoiaku. Nooruses liitus ta kommunistlike maailmaparandajate rühmaga, ent pettus ka nende dogmades. Jälgides Shikasta elanike saatusi, mida tulnukad lugejale õpetlike näidetena tutvustavad, on näha, kuidas head kavatsused pärast nende omanike poliitikasse siirdumist otsekohe hajuvad ja muutuvad lihtsalt oma põhimõtete viljatuks deklareerimiseks. „Eranditult iga grupp jaguneb ja jaguneb siis uuesti nagu amööb ning ei saa sinna midagi parata,” nendib autor.
Häda on aga selles, et ehkki sufi müstikutest mõjutusi saanud Lessing on organiseeritud religiooni kui massidele mõeldud oopiumi suhtes väga kriitiline, paistab tema „positiivne programm” tähendavat üsna kõledat ja puritaanlikku elukorraldust. Gurmaanlus on halb, emotsioonid on halvad, linnad peaksid olema täpse geomeetrilise mudeli järgi planeeritud, iga sünd ja inimsaatus rangelt kontrollitud. Kardan, et ei oleks lõbus elada selles utoopias, kus teadmisi omandatakse „osmoosi teel” ja harmoonia välistab igasuguse individuaalsuse.
Nagu järelsõnas osutatakse, olevat „Shikasta” andnud inspiratsiooni Canopuse tulekut ootava sekti loomiseks pärismaailmas. Irooniline, sest Lessingi kujutatud pärismaalased oleksid teinud samamoodi. Anna näljasele õng ja ta paneb selle pjedestaalile, nii ta on.
„shikasta”
Doris Lessing
Tõlkinud Krista Kaer
Varrak
