Et sõnaga „noorsugu” riimub hästi sõna „problemaatiline”, sobib alustada satanistliku kirjanduse tõlkijast Mikk Pärnitsast, kelle aasta lõpus ilmunud „Hundikutsikaeetikat” reklaamitakse kui „paeluvat ohuromaani iga teismelise hundikutsika vanematele”.

29. jaanuari Sirbis annab põlv­konnakaaslane Mihkel Kunnus ahistava sündmustikuga romaani lahates mõista, et teos on noortekirjanduse negatiivse poole veenvaks illustratsiooniks, „kurb tõend sellest, kui lootusetult hermeetiliseks võib kujuneda nooruse lüüriline eneseimetlus”.

„Mina pole vägivaldne inimene, aga vägivald on meile kõigile kaasa sündinud,” väidab Pärnits vastu. „Kui lugeja ei tunne end solvatuna või ebamääraselt ähvardatuna, siis mis mõtet on midagi üldse luua? Nartsissismist on asi kaugel – eneseteadlikkus on palju parem sõna.”

Pärnitsa väärtustatav individualism, „karjale” vastandumine on noortekirjandusele üldiselt sümptomaatiline, seejuures rõ­hu­tatakse ka vabadust eri rolle kombineerida. „Ma ei tegele eba­oluliste asjadega, mind ei mõõ­deta numbritega ja käske või keelde pole mulle ka mõtet anda, sest üldiselt teen ma ikka seda, mida ise tahan,” kuulutab viimase Betti Alveri preemia võitnud „Provintsiluule” autor Triin Tasuja. Samale preemiale kandideerinud Robert Randma mulluses proosaraamatus „Sigaret” vahetab surematu hing kehasid nagu rõi­vaid. Randma leiab, et tehnoloogia areng mõjutab paratamatult uue generatsiooni maailmapilti ning internetis istuvate noorte ühiskond on killustunud arhipelaagiks, mida on ühiste nimetajate alla raske tuua. Ent – ehk on selleks ühendavaks lüliks just kapseldumine oma hästikujundatud hermeetilisse maailma, mis suhtleb väliskeskkonnaga peamiselt Facebooki kaudu?   

Tehnoloogia ja meedia toetatud irooniline distantseerumine on olnud üks põhimotiive luuletaja Paavo Piigi loomingus, kes aga distantseerub oma viimases kogus „Kokkuplahvatus” nüüd juba ka eelkirjeldatud suhtumisest. Vastukaaluks esimese kahe luulekogu „Kummuli linnad” ja „Lakoonia” melanhoolsele sarkasmile püüdleb Piik nüüd isiklikuma ja vahetuma stiili suunas.

Esialgu oma raamatuta kõi­gest kahekümnene Eda Ahi, kelle klassikalisi ning äärmiselt esteetilisi värsse nii ETV luulesaates kui ka kirjandusfestivalidel kuulda on olnud, kirjeldab luuletamist kui meditatsiooni vormi. „See on nagu retk minu enda sisemaailma, kus ma kogun pinnaleujuvad mõtted ja emotsioonid kokku ja töötlen neid oma äranägemise järgi – kui tahan, klopin roosaks mannavahuks või lisan vürtsi või pressin neist essentsi välja, oleneb tujust, ilmast ja juhusest,” räägib Ahi. „See on minu jaoks üks tore kokandus­mäng, maitsetega eksperimenteerimine.”

Soojuse ja vahetuse poolest torkab silma Kaarel B. Väljamäe, kelle luule on vaba noorkirjanikele nii sageli ette heidetavast kalkusest – rusikarullija või klubikuninga asemel paistab tema ridadest tubli tööinimene ja kahe lapse isa, kes argimadinat lüürilises vormis kirjeldada oskab. „Luuletajaks kasvamine sai tõuke teatavast luuletüdimusest,” arvab Väljamäe. „Küsimuse „kuidas kirjutada?” asemele kerkis suurem: „kuidas olla?” See tegi asja rõõm­samaks ja ausamaks ja mõistmise lihtsamaks – minu lugemiseks ei ole tarvis mingit kõrgkunstilist lävepakku ületada”.

Armastus päästab maailma

Mida Väljamäe väärtustab? Armastust. Ilma selle sõnata ei tule noorkirjanduse mõistmisest muidugi midagi välja.

Triin Tasuja sõnul on armastamine esmasem kui õppimine, kirg on tarkuse eeldus ja mõistmine päästab maailma. Mitme noorsoojutu autori, viimati „Mu sõralise sõbra” avaldanud Birk Rohelennu tegelased on üksikud ja unistavad sageli surmast. Ent armastuseta ei saa nemadki läbi.

„Mu lood räägivad inetust armastusest, keerulisest suhtlusest, eluhirmust ja surmatungist ja, kui soovid, „katkistest” noortest inimestest,” kuulutab Rohelend. „Eelistan rääkida kõi­ge ilusamatest ja kõige koledamatest asjadest, pean omamoodi geriljasõda ignorantsusega selle kõige laiemas tähenduses.”

Oma hiljutises debüüdis „Ja anna meile andeks meie võ­lad...” agulitüdruku pilgu läbi noorte maailma halastamatut kül­ge vaatlev prosaist Triin Põldra kinnitab sama. „Mu tekstidesse lipsanud tegelaskujud, kes on maailmaga pahuksis, ning eluviis, mis ehk mõne esteedi paneb jubedusest õlgasid väristama, on mulle kas omane või vähemalt minevikus omane olnud „rahahädad, agulielu, sisepagulus Eestis, maailmad maailmade sees, lõksus­oleku tajumine ja sellest väljarabelemine”. Oma eesmärgiks peab Põldra vahetult ja ilustamata lugejani jõudmist.

„Mitte püstitada sõnadega enda ja teise vahele umbmääraseid müüre, kui tahes ilusaid, vaid ehitada selgeid sildu, olgu nad pealegi haprad,” sekundeerib sellele arvamusele Välja­­mäe. „Rebida maha see eel­tõlgendamise eesriie, mille taha sügavamad tähendused on peidetud,” soovitab Rohelend. „Raamatud iseenesest ei tee mitte kedagi targaks – kui elule pihta ei saa, siis kirjandusele ammugi mitte,” paneb Tasuja siiski sü­­damele.