Tulgu ka negatiivne kodanikupalk!
Aga ei pea olema. Kodanikupalk tuleb lihtsalt diferentseerida näiteks 20 astmeks, millest kümme oleksid positiivsed (kodanikule antakse raha), kümme negatiivsed (kodanikult võetakse raha). Keskmised astmed võiksid olla sada ja miinus sada eurot.
Muidugi tekitaks uus kord lisatööd, aga kindlasti vähem kui tulumaksutagastuste arvutamine, sest suurema osa kodanike ühiskondlik panus on stabiilne ega vaja iga-aastast reitingu tõstmist või langetamist. Pealegi on meil palju tagasihoidlikke ja apoliitilisi inimesi, kelle hindamisel võiks kehtima jääda senine staatus ehk nullpalk. (Või siis on inimese head ja halvad teod niivõrd tasakaalus, et miinus- ja pluss-skaala vahel valimine võrduks juuksekarva lõhkiajamisega.)
Igal kodanikul oleks šanss kord aastas palgaredelil tõusta või langeda. Üleminek ei tohiks üldjuhul olla järsk, vaid ühe- kuni kaheastmeline.
Võib muidugi ironiseerida, et sõnapaar „negatiivne palk” pole eriti õnnestunud. Aga paari-kolme aasta eest rääkis eesti meedia täiesti tõemeeli ka „negatiivsest majanduskasvust”, mis on palju tobedam väljend. (Tekkis isegi kartus, et Lembitu Kuuse hakkab ETV suusareportaažides rajal olevaid langusi negatiivseteks tõusudeks nimetama.)
On oluline, et negatiivne palk ei kordaks ega täiendaks kriminaalkoodeksit või karistusseadustikku. Kohtuvõim jäägu ikka suveräänseks, kuritegevust ohjeldavaks institutsiooniks. Kodanikupalk mõõtku meie argitoiminguid ja aktiivsust kodanikuühiskonna ülesehitamisel.
Toon selgituseks näite: neli pronksiöö märatsejate juhti – Dmitri Klenski, Mark Sirõk, Dmitri Linter ja Maksim Reva – mõisteti kohtus õigeks. Emotsioonidest lähtudes määraksin negatiivse palgamaksimumi mitte ainult kõigile neljale, vaid ka nende järeltulijatele seitse põlve tagantjärele. Aga kuna elame ikkagi õigusriigis, võiks kõne alla tulla eluaegne negatiivne personaalpension.
Enamgi veel: võit kohtus ei tohiks takistada hagejale negatiivse palga määramist. Kui keegi näiteks takistab kodumaise väärtfilmi rahvale näitamist (näiteks „Magnus”), tuleb talle määrata negatiivne palk ka siis, kui ta saab kohtus oma tahtmise.
Halastamatult ja ilma eranditeta peaks riik negatiivset palka maksma kõigile, kes ei käi valimas. Kui oletada, et valimisaktiivsus jääb enam-vähem praegusele tasemele, saab siit eelarvele eriti toeka lisasuutäie.
Hulgi negatiivset kodanikupalka tooks riigile sisse ka petitsioon, mis nõuab Eesti riigijuhtidelt, et nad võtaksid ametlikul tasemel vastu dalai-laama. Nii selle koostajad kui ka allakirjutajad ihkavad ju ühemõtteliselt halvendada Eesti suhteid üheks maailmamajanduse veduriks tõusnud Hiinaga, langetada selle kaudu majandustaset ja vähendada inimeste sissetulekut. Pealegi võib ametliku vastuvõtu nõuet tõlgendada kui soovi tunnustada teokraatlikku autokraatiat, s.t ühiskonnavormi, mille õitseng langeb keskaega – ehk siis eesti rahvast usuliselt pimestada.
Seevastu valimistel rahva toetuse pälvinud kandidaadid väärivad tunnustust ka kodanikupalga näol (kümme enim hääli saanut kindlasti maksimumi). See kompenseeriks teatud määral praeguse korra ebaõiglust, kus üksikkandidaatidele antud hääled lähevad lihtsalt prügikasti. Üldse võiks sel kombel asendada praeguse saadikupalga, mis tekitab rahva seas vaid kadedust ja haiglast iga suutäie lugemise himu.
Eriti suuri, otse revolutsioonilisi muudatusi – sealjuures üdini positiivseid – põhjustaks kodanikupalga sisseseadmine kultuurisfääris. On ju kultuurisaavutuste materiaalne hindamine oma subjektiivsuse tõttu alati tekitanud palju õigustatud poleemikat – erinevalt näiteks spordist, kus valitseb kõigile arusaadav ja õiglane tulemuspõhine premeerimissüsteem.
Nüüd on aeg ka kultuurirahvas teenetele/karuteenetele vastavalt diferentseerida. Kui ikka kunstnik (piltlikult öeldes) situb täis meie rahvusvärvid või kirjanik käsitleb nihilistlikult meie rahva ja riigi jätkusuutlikkust, on nende koht pronksiöölastele lähedasel palgaastmel. Seevastu teosed, mis kunstimeisterlikult ja üldistusjõuliselt käsitlevad eestlaste või meie rahva personifitseeritud müüdikangelaste (Kalevipoeg, Taara) fantastilisi või realistlikke edulugusid, väärivad kõrget tasu.
Loovisikute kodanikupalk võiks institutsioonina asendada praeguse kultuurkapitali, millel on alati liiga vähe raha ja seetõttu tuleb ikka ja jälle teha paksu verd tekitavaid otsuseid.
Isiklikult arvan eesti kultuuri osaks ka meedia – nii kohutav kui see enamikule mu sõpradest ka ei tundu. Igatahes põhjustaks kodanikupalk revolutsiooni ka selles valdkonnas. Olgu selgituseks Postimehe esikülje (sic!) pealkiri (18.3.11): „Tuumahirmus tallinlased varuvad apteekidest joodi.”
Keegi ei kahtlegi selles, et praeguse eesti trükimeedia peamine ja enam-vähem ainus funktsioon ongi paanika külvamine. Aga riigi ja rahva huve silmas pidades on tegu ohtliku aktsiooniga, mille täideviimise eest vastutagu negatiivse kodanikupalgaga nii ajakirjanik kui ka peatoimetaja. Üldpilt pole ju üdini hull, igas väljaandes leidub ka tublisid, plusspalka väärivaid ajakirjanikke, kes kirjeldavad eredalt ja suure missioonitundega näiteks presidendi vastuvõtu tualette või muid Eesti riikluse aluseid.
Püsiv sissetulek headele
Põhjendatult võib rahandusekspertidel tekkida hirm, et positiivseid kodanikke on Eestis negatiivsetest siiski palju rohkem – või hakkab esimeste arv kodanikupalga sisseseadmise järel hüppeliselt kasvama – ja positiivse palga kogusumma ületab negatiivse tunduvalt. Tegelikult pole selles midagi halba – vastupidi!
Headele ja tublidele inimestele regulaarse sissetuleku garanteerimine nende isiklike omaduste eest – mitte mingi põlevkivi või muu ülessongitava olluse eest, mis eksisteeriks siin ka ilma ühegi kodanikuta – kannaks mitmekordselt intresse harmoonilise ning inspireeriva töö- ja elukeskkonna loomise näol. Uskuge, nii kulutatav raha tuleb riigile tagasi mitmekordselt ja mitmel moel!
Kodanikuühiskond pole lihtrahva eralõbu. Selle ülesehitamine on erakordselt südamelähedane ka president Toomas Hendrik Ilvesele. Vaata näiteks: „Kasekamp: Ilves läheb ajalukku kodanikuühiskonna sõbrana.” (Postimees.ee 18.2.10) „President Ilves peab kodanikuühiskonna tugevust üheks põhiliseks kaitseks nii sise- kui ka välisohtude vastu, mis võiksid ähvardada demokraatlikku Eesti Vabariiki.” (Delfi.ee 18.3.11)
Kodanikupalk saagu mördiks, mis hoiab koos ja püsti kogu kodanikuühiskonna vastkerkivaid müüre.
Jäägem e-riigiks, aga saagem ka c-riigiks (citizen, codanik)!
