Tulitu – president Rüütli tuliuus maakodu
President Rüütli tuliuus suvekodu Tulitu asub Laimjala vallas Saastna lahe ääres. Nägus kahekorruseline sindlikatusega hoone paikneb suurtest teedest eemal, võõraste pilkude eest on majake peidetud kadakate ja pooppuude vahele. Merest asub männipalkidest ehitis napi mõnekümne meetri kaugusel.
Tänu presidendi suurepärastele telefonijuhtnööridele leiame Tulitu hõlpsasti ja pargime oma punase Ford Focuse viisakalt kadakate taha peitu. Esimesena tervitavad meid sõbralikud, spordisärkides ja päikeseprillides turvamehed. Päevitunud ja silmanähtavalt musklis poiste “pesa” tundub olevat pooppuu villu pargitud musta Audi ümber. Piirdeaeda, väravaid, valvuriputkat, tõkkepuid ega garaaĻi Tulitul pole, ja jumal tänatud. Ei kujutaks neid sellises imekaunis looduses kohe ettegi. Et riigipea turvalisus siiski ööpäev ringi tagada, elab üks turva lausa presidendi majas, ülejäänud käivad Tulitul n-ö tööl.
Küllatulek on kokku lepitud ja mingeid probleeme sisse pääsemisega ei ole. Sama viisakalt kui turva meid edasi juhatab, saadab ta tuldud teed tagasi meie sabas kohale kärutanud külamehe. “Vabandage, siin on eramaa.”
Helesinises, perfektselt triigitud särgis, heledates suvepükstes, hea jume ja puhanud moega valgepäine riigipea tuleb meid uksele tervitama. Esimene leedi ootab kaminaga elutoas, kuhu viib sinimustvalge kaltsuvaibaga esik.
Kink puuduvale koerale
Kohtun presidendiga esimest korda ja et n-ö jääd lõhkuda, olen kaasa tassinud seitse kilo kingitusi. 6 kg sellest moodustab arbuus, mille üle president tundub siiralt rõõmustavat. Edasi ütlen talle, et minu kadunud vanaisa Evald oli tema pinginaaber Jäneda põllutöökoolis, mispeale president elavneb veelgi. “Ma tundsin mitte ainult Evaldit, vaid poolt Pajupuude suguvõsa,” rõõmustab Rüütel. “Linda, Helmi, Endel, Aksel,” loetleb ta mu vanaonude ja -tädide nimesid. Mispeale mina omakorda rõõmustan.
Presidendiprouale on minu vanaema Aino, omaaegne tuttav, saatnud kimbu ja ruunimärgiga kaardi. Ingrid Rüütel tundub kingitusest veidi ehmuvat. (Räägitakse, et minu suguvõsa ja Ingrid Rüütli suhted olevat jahenenud pärast seda, kui Liis Pajupuu Ekspressis presidendiproua imagot analüüsis.)
Igatahes anname presidendipaarile kingitustehunniku üle (noorele hundikoerale Dingole mõeldud krõbuskivürfel rändab küll kiirelt kaminasimsile, sest kohal on ainult tütre eakam inglise kokkerspanjel Elore), mispeale Ingrid Rüütel hõikab külalislahkelt, et ta võiks nüüd kohvi keeta. Kuivõrd väljas lõõskab ikka keskpäevane 30 kraadi, palume hoopis külmi jooke. Ilmuvad lagedale kali ja vesi.
Pisike, aga avar
Seame end istuma suvemaja elutuppa. Umbes kuueteistruudune tuba tundub tänu kahele klaasist seinale väga avar ja hubane. Toas on vaid helerohelised jalatumbadega lösutamistoolid ja pisike lauake, põrandal tammeparkett. Telekat ega internetti presidendil siin majas pole.
##Elutoa ühest nurgast on puitruloo abil tehtud paariruutmeetrine köök. Heleda puitmööbliga köögi omanäolisim element on armas lambamaal seinal ja kakaokarva linane võrkkardin. Laual on kirju lillekimp ja melon. (Potipõllundust Tulitul ei harrastata.)
Pretensioonitu hele männipuit on Vello Liivi tehtud sisekujunduses üldse läbiv element. Ülemise korruse väike valgusküllane lastetuba meenutab kena, ent suht ebaoriginaalset suvehotelli. Ingrid Rüütel selgitab kõigi maja nelja toa ülimat väiksust sellega, et hoone taheti teha imeilusa looduse keskele nii väike kui võimalik. “Kui oleks veel 10 cm väiksema maja teinud, poleks siia enam elama mahtunud,” väidab ta.
Elutoaga ühes asetsev köök oli Ingrid Rüütli erisoov. “Mulle ei meeldi köögis eraldatuses olla. Tegelikult ei meeldi mulle siin üldse süüa teha, teen vaid salatit ja grillime külaliste toodud liha,” räägib ta. Kokka ega koduabilist Tulitul pole.
Seni Tulitul veedetud napid päevad on presidendipaaril kulunud mööbli paika tassimise ja naelte seina löömise peale.
Nähtud vaeva kompenseerib riigi esimese mehe magamistoast avanev miljoni dollari vaade.
Kahel küljel kadastik ja pooppuud ehk piip-puud, nagu saarlased neid kutsuvad, otse ees aga laht ja laiud nagu peo peal. Presidendi lahesoppi armastavad palavalt rändlinnud, Arnold Rüütel loetles lahel kevadel korraga üle 100 luige. Meie märkame ühte. Soojadel õhtutel armastavad Rüütlid magamistoa rõdul päikeseloojangut nautida.
Maja terrassid, rõdud ja haljastus on alles pooleli, hoone võimalikust tulevasest õdususest me seega täit pilti ei saa.
Ihuüksi ujuma
Kui tõesti kuumale ilmale viidates avaldan pärast tunniajast vestlemist soovi end korraks meres värskendada, toob Ingrid Rüütel mulle mõnusalt paksu mürkrohelise saunalina ja näitab kätte koha, kus turvamehed ujumas käivad. Ise ei ilmuta aga presidendiproua ahvatleva merevee suhtes vähimatki huvi. Teen talle ääri-veeri ettepaneku seltskonna mõttes kasvõi jalgupidi vette tulla, aga proua Ingrid on resoluutne. “Ei”. Arnold on meid selleks hetkeks ootamatult hüljanud, et uurida läheduses asuvat pisikest betoonist sillajupatsit.
Merevesi on tõeliselt mõnus ja ülipuhas nagu Saaremaal kunagi, aga kaua sa sellises olukorras üksi ikka ujud. Üritan meeleheitlikult välja mõelda, mis nipiga meelitada presidenti kasvõi rannaäärsele kivile näpuga vett katsuma.
Mõtlen, et olen kaval ja seletan Rüütlitele meie ea- ja seisusevahe ületamiseks, et oma maakodus Laulasmaal ujun absoluutselt kogu aeg koos naabrimees Uno Loobiga, kes käib meres aprillist oktoobrini, aga muidu ülisõbralikult käitunud president hoiab minust äkki eemale, põgenedes lausa kuuldekaugusest.
“Meie siin ujumas ei käi ja teie jaoks niisama tsirkust tegema ei hakka,” võtab Ingrid Rüütel lõpetuseks teema kokku. Londin kurvalt kaldani.
Kaanepilt jääb tegemata
Olen pettunud, sest olin nii väga lootnud pealkirjastada oma loo “Kuidas ma president Rüütliga Saastna lahes suplemas käisin”. Kui meid praamilt maha sõites lõõskav päike tervitas, olin oma ürituse õnnestumises juba 99% kindel ja kujutasin ette, millise suurepärase suvelõpu-elamuse ma lugejale pakun, kui lehes varbaga vett katsuvat presidenti näitan.
Bikiinides mööda nende randa vantsiv ja süüdimatult ujumisest lobisev ajakirjanikubeib tekitab presidendipaaris aga nii silmanähtavat kohmetust, et torman olukorra päästmiseks majja riideid selga tagasi panema. Vannituba, kus ma riideid vahetan, ja sellega ühendatud väike saun on maitsekad, vannitoas on isegi tibatilluke mullivann.
Intervjuu presidendiga
Ujumisintsidendile järgnevas terrassivestluses üritan olla nii viisakas, kui vähegi suudan, et piinlikke situatsioone enam mitte tekitada. Siinkohal mõned näited, kuidas mul see õnnestus. (Olgu veel öeldud, et enne, kui ujumisjärgsest reipusest kantuna Arnold Rüütlit intervjueerima hakkan, paneb tumesinisesse riietunud proua Rüütel ette moekad päikeseprillid, sest päike on tõeliselt ere. President pühib regulaarselt laubalt higi.)
RE: Kas Tulitu on nüüd teie uus päriskodu või lihtsalt suvila?
AR: Tulitu on suvekodu, aga mina tunnen küll ennast siin poolenisti nagu tagasi oma päriskodus, kuigi mu sünnikodu Pahavalla külas jääb siit 2,5 km kaugusele.
IR: Muidugi pole Tulitu päris kodu. Meie tegelik kodu asub Tartus. Siit Tulitult ei saa ma ju väljagi – autot ma ei juhi ja rattaga ei sõida, pealegi talvel ei tehta siin teidki lahti. Ma saan siit välja ainult paadiga.
RE: Aga kuidas meeldib teile see, et siin Saaremaal nii palju soomlasi on?
AR: Selles ei ole midagi halba. Me oleme hõimurahvad ja nemad on siin hea tahtega. Tuleb olla külalislahke. Tulevikus meie hinnad ühtlustuvad ja siis muutub soomlaste protsent siin normaalseks.
IR: Integratsioon Soomega on loomulik ja see kindlasti süveneb.
RE: Lugesin praamil lehest, et eestlastest on saanud Kesk- ja Ida-Euroopa kibedaimad abielulahutajad. Mis nipiga on teie abielu kestnud 44 aastat?
IR: Raske öelda.
AR: Minul ei ole küll raske öelda. Kohe kui me EPA uusaastapeol tuttavaks saime...
IR: Mina käisin siis ülikoolis, aga tema oli olnud juba viis aastat vahepeal sõjaväes ja oli juba natuke hallide juustega.
AR: Juba teisel kohtumisel läks jutt endale märkamatult üldinimlikele probleemidele, kuidas elu Eestimaal toimib ja...
IR: Mina küll ei tea, kas me siis sellest rääkisime.
AR: Jah, rääkisime küll, sina rääkisid oma rahvaluulest ja...
IR: Nüüd sa juba luuletad. Ära parem fantaseeri.
AR: Leidsime palju ühiseid mõtteid ja...
IR: Meil on ühised väärtushinnangud. Meie trumbid on stabiilsus ja konservatiivsus, vastastikune usaldus. Meil on tegelikult väga erinevad iseloomud, isegi vastandlikud. Mina tahan kõike hästi kiiresti ja ägedalt teha, Arnold aeglaselt ja pikkamööda.
RE: Kas presidendi peres nõud ka vahel lendavad?
IR: Ei, nõud ei lenda kindlasti.
AR: Selle tõttu meil on väga vanad nõud.
Kui Eesti Päevalehe tiim lahkunud oli, said Arnold ja Ingrid lõpuks ometi ujuma minna.
