Tune-Yardsi alguseks võis nentida, et Sinilinnu saal on mõnusalt rahvast täis, inimesi jagus nii lava ette kui tagumistesse ridadesse. Publik koosnes välisel vaatlusel peamiselt erinevate kategooriate hipsteritest, aga levimuusika vana kaardiväge esindas näiteks Heini Vaikmaa ning mööda vilksas ka Olav Osolini peanupp.

Duona tuntud Tune-Yards astus Tallinnas, nagu mujalgi sel tuuril, üles täisbändiga, mis kubises löökriistamängijatest ning vokalistidest. Traditsioonilistest rokipillidest oli laval vaid basskitarr, mõnes loos kasutati ka ukulelelet. Kuid oi-oi mis tantsupeo nad kohe käima tõmbasid. Merrill Garbus mängis luuperisse rütmipõhja, ja trummeldas bändikaaslastega selle polürütmiliseks, Niel Bennett tõmbas bassi ning koos lauldi nii sündinud põhjale mitmehäälselt peale. The Clash, The Slits ja Pow Wow Wow tulid meelde, aga neid ei maksa liiga üks-ühele muusikaliste paralleelidena võtta.

Igatahes tõmbas Tune-Yardsi rõõmus, värviline ning vahetu hoiak publiku kohe käima ning edasi käis üks energia edasi-tagasi põrgatamine saali ja lava vahel. Garbus sai publikult teada, et Skype tehti Eestis ning hoolimata sellest, et ta seda varem ei teadnud, armastatakse teda siin ikkagi. Harva, kui säärast vahetut suhtlust kontsertsaalis kohtab. Märkimist väärib, et lisaks käsitööoskustele olid kõik bändiliikmed ka visuaalselt ühtsed ning teatud tantsuliigutusedki olid osadele lugudele juurde mõeldud. Tervikuna Tune-Yards toimis.

Kontsert lõppes lisalooga, kuigi neid võinuks kõlada ka kaks-kolm. Igatahes leevendas kontserdilt kaasa saadud südamesoojus ka külma Tallinna hilisõhtut ning trammisõitu koju.