Turgenevi kaunis kunst


Mulle meeldib Turgenev. Aristokraadile omase stoilisusega veab ta kirjanduse kui tõepoolest kauni kunsti rasket koormat. Ta pole kirjutanud mammutromaane nagu Lev Tolstoi, aga see-eest ei kubise tema teosed stiilivigadest. Pushkini järeltulijana, Bunini ja (varase) Nabokovi eelkäijana hoiab ta ülal peene tundeeritluse ja keeletäpsuse lippu.

Turgenev on kirjutanud ühiskonnas valitsevatest probleemidest ("Isad ja pojad", "Eelõhtul"), aga ka inimeste eraelust. Ma ei imestaks, kui veel sajandi pärast jääksid sõelale just nimelt tema armastuse-teemalised teosed. Mõisnikuna, vabahärrana Turgenev teadis, mida tähendab far niente, magus jõudeelu, kui inimesel pole mingeid muresid peale põletava vajaduse armastada ja olla armastatud, ja oskas seda suurepäraselt kujutada.

Äsja kordustrükis ilmunud kolmest Turgenevi jutustusest kaks räägivadki armastusest. "Kevadvetes" joonistab autor üpris iroonilise sulega meie ette sellise "saatusliku naise" kuju, keda rööbiti temaga mitmel korral hoopis teistes toonides on esitanud Dostojevski. (Dostojevski ja Turgenevi maailmavaateline konflikt on üks olulisi etappe vene möödunud sajandi vaimuelus, ja pole veel sugugi selge, kummale lõpuks ajalugu annab õiguse).

"Esimene armastus" on pretensioonitum lugu, mis aga samuti näitab autori teravat silma "tasemevahede" avamises oma klassi sees. Oleks minu teha, oleksin ma kindlasti valinud kogumiku kolmandaks looks "Stepi kuningas Leari" asemel veel ühe armastusloo, "Asja".

Omaette probleemiks on Turgenevi (ja üldse vene "aadlikirjanduse") tõlkimine. Pealtnäha paistab, et Turgenev kirjutab lihtsalt, otsekui iseenesest, "nii nagu sulg jookseb". Tema laused pole üleloomulikult pikad ja ta liialda täienditega. Kuid see lihtsus on näilik. Peene stilistina valdab Turgenev mitmeid eri keelekihte, mida ta kogenematule silmale peaaegu märkamatult kasutab tegelaste iseloomustamiseks. Autoritekst seejuures on viimase täheni "kirjanduskeelne".

Ent eesti keeles pole kirjanduslik keel ja rahvalik keel siiani teineteisest niivõrd eraldunud, et Turgenevi stiilinüansse piisavalt selgesti edasi anda. Kui Turgenev kasutab selliseid sõnu nagu "teinepool", "maast lahti saama" või "lusti täis", siis teeb ta seda ilmse stilistilise rõhuga, toonitamaks teatud kangelaste madalat päritolu - eestikeelses tõlkes mõjuvad nad aga täiesti "normaalsetena", sest meil räägivad niimoodi kõik.

Niisugune lühiretsensioon pole küll sobiv koht põhimõtteliste keeleprobleemide arutamiseks, kuid ütlen siiski välja ühe ammuse mõtte: minu arust vajame me õigekeelsus- ja seletava sõnaraamatu kõrval ka puhtalt kirjandusliku keele sõnaraamatut, mis oleks puhastatud murdeleksikast, kõnekeelest, argoost ja rahvalikest väljenditest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare