Turism ohustab maailmapärandit



Turism ohustab maailmapärandit
Sel aastal kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja Amsterdami kanalid.Reuters

Eesti delegatsioon osales UNESCO maailmapärandi komitee aastakoosolekul liikmena.

Juuli lõpus – augusti alguses toimus Brasiilias järjekordne UNESCO maailmapärandi komitee aastakoosolek. 187 maailmapärandi konventsiooni ratifitseerinud riigist kuulub komiteesse korraga 21, Eesti osales esimest korda täieõigusliku liikmena.

Maailmapärandi esindusnimekirja loomine ja valikute tegemine on üks võimsamaid ja tuntumaid muinsus- ja looduskaitse võimalusi nii inimtekkelise kui ka looduspärandi tähtsustamisel globaliseeruvas ja seeläbi üheülbastuvas maailmas.

Nimekiri on taotluslikult muutumas maailma ajaloo pisimudeliks. Edevate valitsejate kapriisidest kerkinud paleede kõrval tähtsustatakse mälestisi, mis tuletavad meelde orjakaubandust, miljonite toitmiseks rajatud riisiterrasse, kanalite ehitust, tööstuse arengut, värskelt ka inglise vangide vastuvõtupunkte Austraalias ja külma sõja hukatusliku mälestusena vesinikupommi polügooni Bikini atollil. Niisamuti rõhutab füüsiliste mälestusmärkide rolli ajaloo interpreteerimisel Eesti muinsuskaitse – meiegi nimekiri peegeldab oma muinaslinnade, mõisate, tuulikute, meiereide ja nüüdseks juba ka kolhoosikeskuste uurimisega läbilõiget elust Eestis igal ühiskonna tasandil ega piirdu ainult arhitektuuri tippteostega.

Samal teemal:

Ohustatud pärand

Uute objektide nimetamine on istungi üks eredamaid, aga päris mitmel puhul ka muinsus- ja looduskaitsekaugemaid hetki. UNESCO taotleb kõigi maailmajagude võrdset esindatust. Mure eurotsentrismi pärast on põhjendatud, sest objektide rohkusega domineerivad Itaalia 45, Prantsusmaa 35, Saksamaa 34 ja Hispaania 32 mälestisega. On ka riike, kus ei ole ühtegi maailma-pärandi objekti. Seetõttu just Euroopa riikide, Kanada, USA ja Austraalia kaasabil on viimastel aastatel nimekirja arvatud suur hulk arengumaade pärandit. Samal ajal kasutavad Aasia ja Lõu-na-Ameerika suured riigid maailmajagude võrdse esindatuse argumenti ennekõike oma pärandi sisse kirjutamiseks. Nii on Hiinal 40, Mehhikol 31, Venemaal 24 ja Brasiilial 18 mälestist.

Tänavu võeti nimekirja 21 uut objekti, nende seas paraku ka selliseid, mille ülemaailmne väärtus jäigi küsitavaks. Eksperdiorganisatsioonide ICOMOS-i ja IUCN-i ning Euroopa riikide protestidest sõideti poliitiliste eelkokkulepete abil lihtsalt üle. Neid süüdistati eurotsentrismis ja heaoluriikide standarditega ahistamises. Kaeblejateks ei olnud jällegi mitte vaesed Aafrika maad, vaid maailma suurimad saastajad. Eesti otsustas tänavu selgelt toetada ICOMOS-i ja IUCN-i seisukohti, sest materjale läbi töötades võib päris julgelt väita, et nõudmised vastavad võimalustele. Kui Kongo kodu-sõda on looduskaitsjatel väga raske mõjutada, ei pea Baikali reostust jõuetult pealt vaatama. Ka Tallinnale esitatud nõudmiste osas tuleb olla pigem rahul, sest meilt nõutakse sama mõõdupuuga kui Londonilt, mitte nagu Etioopialt Lalibela kirikute kaitsel.

Kiirustamise ja mõne riigi selge kohalikele valimistele suunatud kampaania raames saime nimekirja objekte, mille muredega tuleb tõenäoliselt tegeleda juba selle komitee koosseisu ajal. Sest mida aasta edasi, seda enam tuleb ette üha süvenevaid probleeme algul au pärast nimekirja kantud objektide kaitsel.

Suurim oht mälestistele on inimene ise – sõjad, arendused või lihtsalt hoolimatus, kuid loomulikult on oma osa ka loodusõnnetustel. Egiptuse, Venezuela, Gruusia ja paljude teistegi riikide mälestised on ohustatud pärandi nimekirjas selgest suutmatusest teadvustada nende väärtust kohalikele. On lihtsalt hämmastav, kui palju nähakse vaeva, et oma objekte maailma-pärandi nimekirja saada, ja kui kiiresti ununevad palju kiidetud väärtused ning antud lubadused, siis kui kaevandused, sadamad või hotelliketid kiiret kasumit pakkuma tulevad.

Üha suurema ohuna pärandile teadvustatakse turismi, mis ühtpidi aitab küll pärandit tähtsustada, teisalt on aga tegemist üha agressiivsema parasiidiga, mis klammerdub oma hotellide, busside, restoranide ja muude vajadustega mälestise külge. Tallinna vanalinnas on kaalukauss veel enam-vähem kohalike kasuks, kuid üha enam vanalinnu muutub turistilõksudeks, millest kohalikud eelistavad hoopis eemale hoida. Teiste kogemusest on õppida väga palju ka meil.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare