Tusk, töötus, armetus pikal teekonnal iludusvõistlusele
Alaealiste tütarlaste iludusvõistlused, kus üleslöödud võsukesed pistavad oma vanemate võiduhimurate pilkude all üksteisega rinda, on filmikunstile igati tänuväärne teema. Ameerika Ühendriigid – maa, kus teleris kaetakse titenokud digihäguga, et mitte kogemata kellegi sündsustunnet riivata (või siis selleks, et panna igaüht end pedofiilina tundma) – on tõstnud nende ettevõtmiste taseme inimvõimete piirini ning laste iludusvõistluste (idee, mis tekitab juba eos õõva) osavõtjaist on saanud tõelised mininaised.
Eestigi kinodes linastuva filmi “Väike Miss Päikesepaiste” (“Little Miss Sunshine”) peategelaseks on terve Ameerika väikelinna perekond, kes on teel just ühele sellisele minimissivalimisele, sest telerist Ameerika iluduskuningannasid jälgides on seitsmeaastane peretütar Olive (Abigail Breslin) seadnud sellisest võistlusest osavõtmise oma elu eesmärgiks. Olive ise ei kuulu ise küll mininaiste kategooriasse, ta on parajalt armsa ümara kõhuga laps.
Pereisa Richard (Greg Kinnear) üritab alustada motivatsioonilise kõneleja ja teoreetiku karjääri (s.t tegutseb algaja Peep Vainuna) ja tema juhtimisel asutaksegi vana Volkswageni kaubikuga teele California poole.
Reisiseltskonda kuuluvad veel elu põhiväärtusi – seks ja narkootikumid – taasavastav vanaisa (Alan Arkin), vaikimisvande andnud ja Nietzsche õpetust praktiseeriv perepoeg (Paul Dano), ennast Ameerika suurimaks Prousti eksperdiks nimetav ja hiljuti enesetapukatse läbi teinud onu Frank (Steve Carell) ning kogu seda hullumaja oma võimete piires tasakaalustav pereema (Toni Collette).
Vanaisa õpetas striptiisi
Sellises düsfunksionaalses keskkonnas algab rännak peaauhinna poole, mis ühele korralikule teekonnafilmile omaselt ei ole kergete killast – sinna mahub nii tuska, töötust kui ka armetust.
Kuigi rezˇissööriduo Jonathan Daytoni ja Valerie Farise täispikk mängufilmidebüüt pole karm art-house’i kraam ning kohati paistab samuti debütandist stsenaristi Michael Arndti loo konstruktsioon liiga selgelt kätte – enamasti paigutise pealiskaudse dialoogi tõttu –, suudavad nad siiski luua üllatavaid momente. Üks selliseid on näiteks missivõistluste stseen, kus Olive esitab oma vanaisa õpetatud striptiisikava, mis koorib saalisviibivate emade-isade jaoks liiga alasti kogu ürituse pedofiiliahõngulise mininaistekultuse.
Just tänu väikestele teravmeelsustele näitab “Väike Miss Päikesepaiste”, et väiksemad Ameerika filmistuudiod suudavad rääkida teravatest teemadest publikust võõrandumata. Maailma kinodes on film oma eelarve juba kümnekordselt tagasi teeninud.
Uus film
“Väike Miss Päikesepaiste”
USA 2006
•• L: Jonathan Dayton ja Valerie Faris
•• O: Greg Kinnear, Toni Collette, Steve Carell, Paul Dano jt
•• Esilinastus kobarkinos 29.12.2006
