Käesoleval juhul ongi tulemus just sedamoodi unikaalne. Mitme eri stiili, vanuse ja maailmakogemusega "mina" on loonud huvitava arenguromaani, mille alapealkiri võiks tinglikult olla "tütarlapsest naiseks".Kõik neli juttu, mis selles õhvas raamatukeses sisalduvad, kujutavad mingit vanusejärku postsots-Eestis elava naisisiku elust.

Käsi, mis neid "minasid" lahti kirjutab, on üsna sootu, et mitte öelda mehelik. Suures osas võiks "Kalevipoega" nimetada (eesti) meeskirjandusest mahaviksituks. Lugedes kipuvad vägisi meelde tulema vastavad "minad" meeskirjandusest – eelkõige muidugi Peeter Sauteri "mina", aga veel provotseerija-Kender jt. (Kõige hullem on lugu kolmanda jutuga, mis on puhas Sauter – eriti sauterliku lihtlauselise vahetu eneserändamise ja mittemillegijuhtumise argipoeesia ohtra kasutamise tõttu. Sauterlikke võtteid on mujalgi – kus nad siiski nii häirivalt ei mõju, sest kirjutaja on suutnud need sulatada oma isikupärasesse stiili.)

Olgugi Rakke mingil määral Sauteri analoog naiskirjanduses, naiskehalikkuse kogupauk temal ometigi puudub. Naisnaturalismi hakkas ju Rakke korgi alt tasapisi visisema juba üle kümne aasta tagasi ("Let`s Go", Vikerkaar 1989, nr 11), kuid, tjah, kümme aastat on kümme aastat ja kui kõik see aeg visiseb, siis nüüd korki avades pauku oodata on liiast. Pealegi on palju sellest vahepeal teiste (ka naiskirjanike) poolt korda saadetud.

Esimene jutt (nimilugu) on kindlasti kõige parem ja rakkem jutt terves raamatus. – Ladus action, vaimukas tekst, ajastulähedus, emotsionaalne sügavus, erksalt väljajoonistunud tüübid – kokku nauditav story.

Teine jutt ("Muinasjutuline Morsk") on juba aga teine osa millelegi eelnevale, ja see eelnev on Hedda Maureri ja Mariia "Anyday is Good", mis ilmus kaks aastat tagasi "Kruoganis" – loomulik edasiarendus stiililt, sisult, kõigelt. Rakke ainult lisab küpsemat elukogemust ja jõhkrustab naturalismi. Üldse on praegune Rakke loogilisem jätk pigem "Kruogani" koolitüdrukuproosale kui näiteks omaenda "Let`s Go`le".

Kolmas jutt ("Kevadväsimus") on lühike ja kaunis sisutu ja ei vajaks ülejäänute ja Sauteri taustal erilist tähelepanu, kui selles ei lööks paaris kohas välja piiririigi-Tode.

Neljas jutt ("Kivised unenäod") on kolmas osa "Anyday is Goodile". Vahepealse edasiarenemisega loomulikult.

Iga jutu "mina" on üks väike naismässaja. Kuid neljast väikesest mässust ei tule kuidagi kokku üht ja suurt Rakke revolutsiooni. Sellest hoolimata on lühinägelik pidada "Kalevipoega" pretensioonituks "naistekaks", "jutukaks" või "noortekaks". See on ennekõike väga kaasaegne ja sotsiaalne raamat. Mees, kodu, laps, palk, isiklik vabadus, nüristav rutiin ja sellest põgenemine – kõik neli "mina" opereerivad erineval moel nende mõistetega.

Selle raamatu revolutsioon ei seisnegi mitte uudsetes naisetüüpides või kepinaturalismis, vaid naist ümbritseva kaasaegse Eesti sotsiaalse tegelikkuse halastamatus kujutamises.

See on kapitalistliku realismi ja uuriva feminismi inim(ehk mees-)sõbralik ristand.

Jaak Urmet, kriitik