TUULI BOTIK: Salapilk noor(d)e luulesse
Tuuli Botik
lugeja
Keegi tark ütles, et inimesel, kes teismelisena ei mässa, pole südant. Sestap võtsingi noore luuletaja Andra Teede raamatu “Takso Tallinna taevas” kätte lootuses, et lugeda saab mässust ja ängist ja pungist. Luulekogu pealiskaudselt sirvides hakkaski esmalt silma teatav pungirütm, mis tõi meelde ajakirja “Noorus” ja kunagise linnapungiluule, Ojamaa, Trubetsky ja teised. Et vahepealsel ajal on üle Eesti käinud ideelisuse ja ahnuse ja ideelise ahnuse lained, oleks ju tagumine aeg hakata kahejalgsetele hr OÜ-dele ja pr AS-idele ning mammonajumaldamisele tuld andma.
Aga tegelikult selles raamatus nii väga ei mässata, kuigi trotsi ja tõrksust või siis parimates palades kelmi keelenäitamist leidub küll. See on nagu mässu ettevalmistus, kus noor luuletaja jälgib teraselt ümbrust, paneb kõik käibetõed küsimärgi alla, arutleb ja osutab. Luule puhul on eriti oluline see, kuidas osutatakse, ja kas see, millele osutatakse, on ikka osutajale endale selgelt näha. Vaatame siis, mida ja kuidas meile näidatakse.
“Takso Tallinna taevas” on mitut sorti luuletustest koosnev püramiid. Püramiidi tipus on mõned väga vahedad luuletused, mille puhul hüüatad “oh sa!” Nende puhul täiendab teravat pilku tabav sõnastus – olgu näiteks toodud luuletus “Portaalike” või siis lugu sellest, kuidas üks mees luuleõhtul poeedi räuskamise peale üles ärkas. Taoliste tekstide puhul võib soostuda autoriga, kes väidab samas raamatus, et “ta meel on terav”. Ka võib ülemisse otsa tuua luuletused, milles on häid väljendileiduseid – näiteks “ma nipliks käbe tiivad / ja lendaks põkkumisalti laevukesena / sinu manu” luuletuses “Moonlight in Vermont”. Kohatine üllatav reamurdmine suurendab imestust ja paneb head teksti mitu korda lugema. Nendes luuletustes ei ole pelka paduängi, rütm on kerge ja värske ning tekst ei jää mõttele jalgu. Lugesin kusagilt, et kui Andra tekstid oleks muusika, oleks see bluus. Minu jaoks on bluus küpsete inimeste (heal juhul) humoorikas hala, Andra parimate tekstide rütm kisub pigem sinna biitkirjanduse ja hipimusa poole, nii et Janis Joplini mainimine on täitsa omal kohal.
Püramiidi keskmise ja laiema kihi moodustavad tekstid, mis nagu on ja ei ole kah. Rabedalt mõjuvad morbiidse alatooniga luuletused, näiteks “Külm kainus kaks”, mille puhul tuleb lihtsalt nentida, et ahah, need on siis need napsuseksisurma-luuletused ja lähevad ehk üle. Kui mõte on laiali vajunud ja masendusmeeleoluga asendunud, hakkavad assonantsid, alliteratsioonid ja pungipürgimusega riimid silma riivama. Jääb selline mulje, et kuigi tunded on autori enda omad, pole vorm seda teps mitte. Jääb üle loota, et see übercool olek on teatav ealine iseärasus, rollimäng. See tüdruk oskaks kõike ju ka vahedamalt öelda.
Püramiidi põhi
Kõige alumise osa moodustavad tekstid on aga surnud täiteaine, mis on kujundaja tahtel kohati kasti löödud. Olgu öeldud, et mõnes kastis on siiski täitsa elus tekst, ja mõni surnu ei leba kastis. Mitmes luuletuses on omapäraseid kujundeid, mis on kahjuks kas sõnaohtruse või sisutühjuse alla ära lämbunud. On luuletusi, mis mõjuvad nagu estraadilaulud (“Puudutus”) või siis nagu võõrkeelse eurolaulu otsetõlked (“Ma tean, et sa ei tunne mind”). Kastiluuletuste proosavorm on petlik, sest muidu magedad riimid on kavalalt tekstimassi sisse sokutatud. Õigupoolest polegi selle kihi kohta midagi öelda, jääb üle vaid õlgu kehitada.
Tegelikult on ikkagi niimoodi, et kõige kaugemale paistab püramiidi tipp. Seda tasub uudistada, sinna võib ekskursioone teha, sealt on teistelgi huvitav maailma kaeda. Väsinud pilk võib seal uuesti nägijaks saada ja kärbunud vaim imestama õppida. See alguses tsiteeritud tark ütles veel, et kes keskeas mässab, sel pole mõistust. Olgu selle mässuga kuidas on, aga küsimärke peaks ka keskealised rohkem püstitama, nii et see luulekogu võiks peale autori eakaaslaste müksata ka laiemat lugejaskonda.
Eks näis, kuhu Andra Teede tee kulgeb. Igatahes tasub temaga edaspidigi kaasa rännata, lubab ta ju: “seal ma õpetan sind õnnelikuks / ja terveks teen / ilusate värviliste plaastritega / üle kõvade katkiste kohtade”.
