Tüüpilisi britte – kuuldused laitmatutest kommetest on tugevasti liialdatud

Eestlased jagavad end isekeskis tallinlasteks, tartlasteks, väikelinlasteks ja maakateks, Suurbritannia alamad jaotavad end klassidesse varanduse järgi. Kuningriigile kohaselt ning võrdõiguslikkuse seadusest sõltumata on siinmail ühiskond siiani selgelt kihtideks jaotatud: aristokraadid ehk varakad, haritlased ehk keskklass ning lihtrahvas ehk töölisklass.

Välismaalaste seas valitseb siiani arvamus, et britid on korralikult käituv, riietuv ja kõnelev, eeskujulike maneeridega rahvas. Kuid kuninganna Victoria rangest valitsemisstiilist saadik on mõndagi muutunud. Ehkki kõrgklass on endiselt etiketile truu, moodustab Briti alamate enamiku sugugi mitte nii väljapeetud keskklass. Rääkimata lihtrahvast, kelle inglise keelest ei pruugi välismaalane sõnagi aru saada.

Viimastel aastatel on Suur-

britannias populaarsust võitnud just lihtrahvast paeluvad tõsi-

elusarjad “Big Brother” (“Suur vend”) või “The Office” (“Kontor”). Tõsielusarjad annavad Briti ühiskonnast välismaalastele täiuslikuma pildi kui sajanditevanused raamatud või siiani maailma telekanalitel jooksvad BBC kostüümidraamad.

Aristokraatia hoiab tavasid

Aristokraat (upper class twit ehk otsetõlkes kõrgema klassi totrake) on see õige inglise dzŠentelmen (või leedi), kellest meie kuulnud oleme ning keda Suurbritannia lihtrahvas kutsub taolise hellitusnimega põhjendatult – Suurbritannias naerdakse nii eraviisiliselt kui ka avalikult kõige rohkem just aristokraate ja lihtrahvast.

Twit on pärit jõukast perekonnast – rikkused on sajandeid perekonnas edasi pärandatud (kuningriik saab 2066. aastal tuhandeaastaseks!) –, räägib kombekat, s.t puhta aktsendiga inglise keelt (nagu kuningakoja liikmed) ning riietub küllusliku elu ja noobli olemuse kohaselt: pruunid nahkkingad, viigitud sinepivärvi velvetpüksid, värviline triiksärk, kirju kaelasall, kootud vest ja nahast küünarnukilappidega tviidpintsak. Ta käitub kui puhtaverelise džentelmeni stiilinäide otse käitumisõpikust.

Tema range kasvatus ja koolitus kallis erakoolis (tihtilugu juba esimesest klassist, s.t viieaastaselt internaatkoolis, näiteks kuulsas Eton College’is) on jätnud temasse kustumatu jälje. Kogu tema olemus on (vähemalt näiliselt) nii lihvitud, et teravaid nurki lihtsalt ei ole.

English lady on samuti pärit jõukast perekonnast ning lõpetanud lisaks erakoolile ka “peenete kommete” ehk etiketikooli (finishing school), kus õpetatakse kõike, mida üks korralik leedi peab teadma. Näiteks mahakukkunud asja õiget ülesvõtmist, õiget ja peent hääldust (seda harjutatakse niidirull suus), korseti õmblemist ja sümmeetrilise profitroolide (ümmargused tainataskud – näiteks tuuletaskud) mäe kuhjamist.

Lisaks sellele on leedi lõpetanud mõne tähtsa ülikooli: Cambridge’i ülikooli Trinity College’i või Oxfordi ülikooli kolledži väljaspool Londonit. Inglise leedi riietub alati vaoshoitult, näiteks põlvepikkusse pliiatsseelikusse ja polosviitrisse. Ehetest eelistab leedi pärleid ja teemante. Tema juuksed ja maniküür on alati parimas korras ning kogu olemus kiirgab rangeimaid etiketinõudeid.

Inglise kõrgseltskond (high society) elab parimates linnajagudes (näiteks Londoni South ja South West, Richmond, Windsor ja Bath) ning kaunimates ja suurimates maamõisates (country estate). Maamõisas peetakse tavaliselt hobuseid – nii ratsutamise harrastamiseks kui ka sügiseseks jahihooajaks, kuigi elavate loomade jahtimine on Suurbritannias nüüd keelatud.

Ka kuningakojal on kodud nii Londoni kesklinnas, Windsoris kui ka SŠotimaal. Kahte esimest kasutab kuningapere pealinnas viibimise ajal (Windsor on kesklinnast u tunnise sõidu kaugusel) ja ametlikeks vastuvõttudeks, viimast aga rohkem peidupaigana meediatähelepanu eest ning lihtsalt looduse nautimiseks.

Kõrgkiht peab kiivalt kinni iga-aastasest avalikust sündmustekalendrist, mille tähthetked on Henley purjeregatt, Ascoti traavivõistlus, Ashton Courti lillefestival ja Wibledoni tennisevõistlused. Lisaks toimub igal aastal hulk üritusi ja ettevõtmisi, millest on teadlik vaid koorekiht ise – avalikkusele neist teada ei anta.

Leedid on tihti suurte heategevusorganisatsioonide patroonid ning käivad “tööl” näiteks Londoni kesklinnas Ritzi tippklassi hotellis, kus valgete kinnastega kelnerite serveeritud lõuna ajal peetakse peent dialoogi heategevusballide korraldamisest. Leedidel ei ole palju kohustusi, sest ülemteener (butler), majahoidja (house-keeper), koristajad ja teenijad (maids), kokad (chefs) ja lapsehoidja (nanny) teevad nende eest kõik vajaliku ära.

Härrased, kes hoolitsevad perekondliku kinnisvara eest, peavad tavaliselt ka mõnd ametit. Enamasti juhtivatel kohtadel. Jõukatest peredest pärit britid juhivad siiani kogu riiki, sest tänu eelistele (parem haridus, tutvused jms) on neil võimalik saada tööd parimatel positsioonidel.

Vabal ajal mängivad nii leedid kui ka džentelmenid näiteks tennist ja golfi, mehed polot (võistlejad istuvad hobustel ja ajavad kepiga palli taga) või naudivad tundidepikkust kriketimängu.

Aga jaa, miks siis kutsutakse kõrgseltskonda lihtrahva seas totrakesteks? Tegelikult on “peene käitumise” puhul tegemist ju sisseharjutatud elukestva näitemänguga. Noobel käitumine ja etiketi punkt-punktilt järgimine muutus Suurbritannias nõutavaks ning seetõttu ka populaarseks 19. sajandi esimesel poolel, kuninganna Victoria valitsemisajal ja initsiatiivil. Too karm naine oli võrreldes teiste valitsejatega troonil kõige kauem – 64 aastat (1837–1901, valitsev kuninganna Elizabeth II on troonil olnud 53 aastat). Seetõttu avaldas tema valitsemisaeg tugevat mõju mitmele põlvkonnale.

Tänapäeval on etiketinormide jälgimisel küll püksirihma lõdvemaks lastud, kuid kõrg-

klass on, teadagi, rojalistid, kes soovivad elus hoida kõike, mis sajandeid au sees olnud. Tavakodanikud aga ei näe sellisel etendusel enam mõtet ning nii sel põhjusel kui ka ilmselt mõningasest kadedusest kõrg-klassi küllusliku elu suhtes naeruvääristataksegi neid, kes käituvad siiani viktoriaanlikult. Kui aus olla, siis tundub äärmustesse kanduv peen käitumine ja keelt väänav ebaloomulik kõnepruuk isegi välismaalasele tõesti naljakas.

Hall mass – haritlased

Keskklassi esindajad elavad tavaliselt eramus (detached) või mitmepereelamus (semi-detached house). Kuigi traditsiooniliselt on perekond au sees, suureneb ka Suurbritannias abielulahutuste arv. Peres kasvab tihtilugu rohkem kui kaks last, kes käivad keskklassile kohaselt kohalikus (mõnel puhul kristlikus) riiklikus koolis. Rikkam keskklass saab endale lubada ka aristokraatlikku haridust ehk laste harimist erakoolis. Selle üle ollakse alati väga uhke.

Keskklassi perepildi juurde kuuluvad tihtilugu koduloomad, keda võetakse tavaliselt majja paarikaupa. Peres on üldjuhul kaks sõiduautot: üks neist isa tööauto (dzŠiip või suuremat sorti sõiduauto) ning teine ema laste koolisõidutamise auto (väike ja ökonoomne sõiduriist või väikebuss). Autosid ostetakse uutena ja vahetatakse uue mudeli vastu välja, kui eelmise paariaastane garantiiaeg läbi saab.

Kesklassi vanemal põlvel on üldjuhul kõrgharidus, kuid see ei taga mingil juhul laialdasi üldteadmisi. Keskklassi esindajatega suheldes võib tihti tähele panna nii kosmopoliitsuse ja kohalikku elu puudutavate üldteadmiste nappust kui ka sallimatust teiste rahvaste ja rasside vastu.

Elu jooksul spetsialiseerutakse kitsale, juba ülikoolis valitud erialale ning on vägagi tõenäoline, et püsitakse samal tööl kuni surmatunnini. Spetsialiseerumise näiteks võiks tuua meditsiinitöötajad. Eestiga võrreldes on Suurbritannia omapära, et arstid on “tabletikirjutajad” ning looduslike ravimeetodite (ą la “jooge meega teed”) kohta annavad nõu selleks ametiks samuti erialase hariduse omandanud homöopaadid.

Keegi ei soovi vabatahtlikult tegeleda teemadega, milles tal pole ette näidata diplomit, litsentsi või tunnistust, sest kohtusse kaebamist esineb igas eluvaldkonnas üsna sagedasti. Kuigi samal erialal püsitakse aastaid, jõutakse keskastme juhi tasemele tihtilugu alles 50. eluaastates.

Keskklassi riietusese number üks on nii laste, naiste kui ka meeste seas ilma mingi kahtluseta fliisjakk. Fliisi kantakse nii kodus (kodusid köetakse enamasti elektriradiaatoritega ja üldjuhul vaid siis, kui väljas on juba mõned miinuskraadid, s.t Suurbritannia kodud on eestlase jaoks külmad), tööl, poes käies kui ka nädalavahetuse väljasõitudel.

Tegemist on niisiis halli massiga, kes ei soovi end välimusega mingil moel esile tõsta. Selle asjaolu poolest erinetakse nii briti aristokraatidest kui ka lihtrahvast ning tihtilugu sitsi-satsiga eputavatest eestlastest. Ehetest eelistab ka keskklass teemante ning millegipärast on kombeks, et naistele elu jooksul kingitud ja pärandatud briljantsõrmused pikitakse üksteise otsa ühte-kahte sõrme. Naisele kingitakse traditsiooniliselt vähemalt kolm briljantsõrmust: kihlasõrmus, abielusõrmus – tänapäeval enamasti teemantidega – ning pärast mitmekümneaastast abielu ka eternity ring – igavese armastuse tõotamise sõrmus.

Pilkealune lihtrahvas

Lihtrahvas ehk the commoners (common tähendab tavaline) on samasugune pilkealune nagu kõrgklasski, kusjuures nende osa riigi rahvastikust küünib kümnetesse miljonitesse. Lihtrahvas elab Suurbritannias enesestmõistetavalt kõige jubedamates, tihtilugu täiesti rohelusevabades piirkondades ning kõige vaesem ühiskonnakiht valla ehitatud asumites (council area). Mille järgi tunda ära commoner’i või chav’i (lihtrahva nooremad liikmed)?

Tihti on tegemist sisserännanuga, seega kuuluvad teiste rasside esindajad töölisklassi (kuid see ei ole reegel!). Commoner’il on tavaliselt vähim riiklikult nõutav haridus ja sõna otseses mõttes keelt solvav kõnepruuk. Välismaalasel on commoner’i inglise keele segapudist ja hämmastavatest uutest (ainult commoner’idele arusaadavatest) sõnadest üpris raske aru saada.

Riietumise puhul on huvitav, et üldiselt ei suudeta endale palju lubada, kuid ilmselt sisemiseks psühholoogiliseks enesetõestuseks ning seoses chav’ide “enesenäitamiskultuuriga” püütakse soetada võimalikult palju ehtsaid või võltse kaubamärgi- ehk nn firmatooteid, näiteks Gucci, Burberry jms.

Naiste juures võib märgata metallehete üleküllust (suured maitsetud kõrvarõngad, palju sõrmuseid, naba- jm rõngad). Mõlema soo esindajatel on kindlasti mõni tätoveering. Commoner on sagedane pubiskäija (mehi kutsutakse lad’ideks ehk kuttideks ning naisi seoses samasuguse purjakil väljakutsuva ja vulgaarse käitumisega ladette’ideks). Commoner on tavaliselt ka mõne jalgpalli- või ragbiklubi tulihingeline fänn (siit ka seletus briti spordifännide vägivaldsele käitumisele – arvamust väljendatakse ja tülisid lahendatakse pigem füüsilisel teel).