Põhjamaade sümfooniaorkester lõpetas eelmisel kolmapäeval Anu Tali dirigeerimisel hooaja pompoosse kontserdiga “Apocalypsis”, kus kõlas kolm suurvormi, neist kaks eesti heliloojatelt. Meeli hoidis puändina juba ette pinevil Erkki-Sven Tüüri “Kuuenda sümfoonia” maailmaesiettekanne.

Hästi pika kontserdikava üks iseärasusi oli see, et vahetult enne Tüüri verivärsket sümfooniat kõlas Richard Straussi ligi kolmveerand tundi kestev sümfooniline poeem “Don Quixote”, mis võinuks vähem karastatud kuulajat enne tolle muusikaõhtu puänti pisut väsitada. Kuid heal ettekandel on see omadus, et ta ei kurna, vaid avab hoopis kuulajate meeli.

Tõnu Kõrvitsa kolmeosaline “Thule eleegiad” (2007) sobis kontserdi  sissejuhatuseks hästi. Ilus muusika – pigem varjunditerohkelt akvarelne kui (liig)kirevalt maaliline. Nii kujunes Anu Tali dirigendikäe all tsükli esimeses osas “Öö pimeneb” juba avataktidest poeetiliselt eleegiline karakter. Järgnev setu viisidele tuginev “Kellä” tõi endaga kaasa suure romantilise tundehoovuse.

Richard Straussi sümfoonilise poeemi “Don Quixote” (1897) ettekanne seab dirigendile kõrgendatud nõudmise kahtlemata juba selles tähenduses, et teose kolme põhikarakteri (don Quixote, Sancho Panza ja Dulcinea) kümnest variatsioonist tuleb Cervantese rüütliromaani kuulsate stseenide vaimus kujundada kümme illustratiivset-muusikalist pilti. Orkestris on siin teadupärast rohkesti soolosid ja neist igaüks lisas sellesse karakterite kaleidoskoopi juurde midagi kordumatult ainuomast. Solistidest oli esiplaanil ootuspäraselt tsˇello (Aleksander Knjazev Venemaalt), kelle mängus võis aduda don Quijote tegelaskuju lennukat bravuuri – tõsi, tembitult romantilise hingestatusega.

Sisendusjõuline Tüür

Nüüd lõpuloo, Erkki-Sven Tüüri “Kuuenda sümfoonia” (2007) maailmaesiettekande juurde. Tüüri kujundimaailm on jätkuvalt hästi energeetiline, muusikas on tal pidevalt vaimset kõrgepinget ning see tundub olevat tema muusikalise dramaturgia käivitusimpulsiks. Tüüri pooletunnine “Kuues sümfoonia” on suures plaanis küll ühe-osaline, kuid teose faktuurilised-tempolised kontuurid võimaldavad selles eristada vähemalt kolme suuremat alaosa. Neist esimeses on vastakuti suured ja massiivsed löökpillidega kõlapannood ning hõredama tekstuuriga muusikalised arabeskid. Keskmine episood eksponeerib koos rikkaliku löökpillide arsenaliga juba kiireid ja rütmiliselt punkteeritud, teravate piirjoontega kujundeid. Ning lõpuosa oleks tempolt võrreldav pika hangumisega, filosoofilise eemaldumisega kuhugi kaugusse silmapiiri taha.

Selline võiks olla Tüüri uudisteose “väline portree”. Sisemistest kvaliteetidest rääkides tuleb märkida väga mitmekihilist, kohati lausa pulbitsevat orkestratsiooni, samuti erilist tämbridramaturgiat ning helilooja oskust mobiliseerida üksikud, eraldi kõlavad teemafragmendid ühtsesse, pidevalt (ja kohati traagiliseltki) kulgevasse protsessi. Nii et sisendusjõuline suurteos igas mõttes.

Hooaja viimane

“Apocalypsis”

Anu Tali juhatusel

•• Põhjamaade sümfoonia-

orkester

•• Kavas olid Tõnu Kõrvitsa

“Thule eleegiad” (2007), Richard Straussi “Don Quixote”(1897), Erkki-Sven Tüüri “Kuues sümfoonia” (2007).

•• 9. mail Estonias, 10. mail

Vanemuises