„Twin Peaksi” painajalik lõppmäng

„Twin Peaksist” ei tasu liigset selgust otsida – see on visuaalne mäng ja fragmenteeritud rännak.

Suur osa kõrvalliine jäi seriaali kolmanda hooaja lõpus lahenduseta ega saa öelda, et kõik esitatud seosed oleksid kenasti kokku sõlmitud. Traditsioonilise televisiooni piirangutest vabana lasi stsenarist David Lynch fantaasial lennata. Paljude jaoks tekitas seriaal ilmselt paiguti frustratsiooni.

Teisalt ei oleks Lynchilt midagi vähemat oodanud. „Twin Peaks” on visuaalne mäng ja meditatiivne rännak, milles ei peagi kõik seletatav olema. Ka tempo oli rahulik ja osad vahel isegi sündmustevaesed. Mõnigi kord tabasin end osa lõpus (mida tähistas alati baaristseen) mõttelt: juba saabki läbi, aga midagi pole ju veel juhtunud. Kui kõik 18 osa kokku panna, moodustub hüpnotiseeriv rännak läbi põnevate tegelaste plejaadi, transformatsioonide ja üllatavalt värvika visuaalikeele.