Käsi nagu tõrguks kirjutama sõnapaari “kunstiturg”. Ükskord rääkis Kütiorus resideeriv Peeter Laurits, kuidas ta sõitnud kord Võrus taksoga. Taksojuht saanud teada, et klient on kunstnik. Läks jutuks, muu hulgas ka sellest, kuidas läheb. Laurits ütles: “Kehvasti – meil pole kunstiturgu.” Taksojuht vastas rõõmsalt: “Mina tean siin linnas vähemalt kahte kunstiturgu!” Teadagi, mis nänni seal müüdi, kudumitest savipottideni.

Tegelikult on Eestis kunstiturg juba tekkinud. Üks asi on see, kui kaubeldakse turul või tehakse tänaval kümne minutiga portreid. Teine asi on kunstiostud, mis tehakse nii riiklikul kui ka oksjonite tasemel, lisaks muidugi ka käest kätte ostmine.

Tean kunstnikke, kes igatsevad taga head Nõukogude aega: tegid aastas kaks-kolm maali, mille ostis ära kas kultuuriministeerium või kunstifond, ja võisid nautida vabakutselise põlve. Lisaks said eraviisiliselt maalida sünnipäevadeks lillepilte. Eriti hea aeg oli rublaaja lõpus: rahvas tahtis rubladest kähku lahti saada ja osteti ka kunsti, vanad ostutoetused olid säilinud, aga juba sai müüa ka valuuta eest. Siis tuli mõõn: riiklikud ostud kuivasid kokku, Soomes algas lama, rahvas mõtles sellele, kuidas esmatarbekaupadega toime tulla. Muuseumid ei saanud samuti mõelda oma kogude täiendamisele ja nüüd ongi tükk tegemist, et muuseumide kogudes oleks esindatud 1990. aastate esimese poole kunst, nii nagu ta oli.

Kümnekordsed hinnatõusud

Nüüdseks on olukord kardinaalselt muutunud. Selgelt on eraldunud riiklik ja erasektor. Kiratseb muidugi esimene. Kumu pärandiostudele eraldab kultuuriministeerium aastas 400 000 (sellest 100 000 on väliskunsti ostmiseks), Tartu kunstimuuseumile 86 000 krooni. Kuid vaadake, kui palju maksab oksjonitel üks Konrad Mägi või Eduard Wiiralt! Tartu muuseumi depositsioonist läks ära 15 Ülo Soosteri tööd ja kunstniku poeg Tenno ei varjanudki, et võimaluse korral müüb ta mõne neist Moskvas.

Selleks on tal omanikuna loomulikult õigus, kuid riigi antav raha ei võimalda muuseumidel konkureerida oksjonitel, kus Konrad Mäe eest käiakse välja üle poole rohkem, kui on Kumu ostueelarve. Teine muuseumide ostusummade allikas on kultuurkapital, mille praeguse koosseisu otsus on selline, et toetatakse ainult 21. sajandil loodud kunstiteoste ostmist, eeldades, et pärandiostudega tegeleb ministeerium. Samas on muuseumide kogudes mitte ainult kaugema, vaid ka lähiajaloo osas suuri auke. Ministeerium on küll lubanud ostudeks mingeid lisasummasid, kuid kui tuleb välja mõni meie kunstiajaloo sˇedööver, ei saa teha n-ö äkkostu. Muuseumid ei saa kuidagi kunsti vabaturul konkureerida, isegi kui ostusummasid suurendataks kolm või neli korda.

Seevastu oksjonite korraldajatel on head päevad. Haus-galerii müüs  Konrad Mäe “Capri” üle miljoni krooni eest. Kui ma vaatan ühte 2000. aasta oksjoni kataloogi, siis tollal müüdi Wiiraltit veel alla 20 000, nüüd aga juba üle 200 000 krooni eest. Öeldagu veel, et ei tasu kunsti investeerida! Samal 2000. aastal sai Soosteri maali 28 000 krooniga, aga ei kujuta ette, mis hinnaga see võiks minna Moskvas või New Yorgis. Muide, eelmisel aastal oligi üks Soosteri väike maal McDougalli oksjonil pakkumisel meie rahas 350 000 krooniga. Vaal-galerii korraldab ainuüksi sel kevadel 20 oksjonit ja kõigi galeriide ostuprotsent läheneb sajale.

Endiselt lähevad hästi müügiks pallaslased, kuid huvi tuntakse ka sõjajärgse kunsti vastu. Elmar Kits on siin kuulsaim nimi. Kes siis ostavad? Teame rikkureid, kellel on hinnalised kogud. Neist tõstaksin esile Guido Sammelselga, kes pole kitsi oma kogusid avalikkusele näitama ja kes on pealegi ostnud ka lausa verinoorte kunstnike töid. Muidugi teame ka Jaan Manitski Viinistu muuseumi, kus riiklike kunstimuuseumide koguhoidjatel hakkab lausa suu vett jooksma. Oma kunstikogud on tekkinud ka galeriide juurde, mis näitab, et müügiedu polegi enam nii tähtsal kohal.

Kuigi oksjonitelt ostetakse juba ka elavate Eesti kunstnike töid, ei saa kunstnikud veel loota, et nad suudaksid end sellest ära elatada.

Rahaga kimpus ka Briti Tate

•• Olukord, kus ühe riigi nimekaim kunstimuuseum peaks ihaldatud teose omandamiseks välja käima kogu aasta ostueelarve, pole sugugi ebatavaline.

•• Kunstihinnad on rahvusvahelisel turul juba aastaid raketina tõusnud ning see, et riiklikud kunstiinstitutsioonid turul erakogujatega võistelda ei suuda, on ülemaailmne ilming.

•• Möödunud suvel müüdi Inglismaal 5,8 miljoni naela eest erakätesse Turneri akvarell “Sinine Rigi”.

•• Akvarellile kehtestati ekspordikeeld ning Tate’i kunstimuuseum ja Briti kunstifond korraldasid üldrahvaliku korjanduse, et akvarelli omandamiseks puudu olevat 2,45 miljonit naela kokku saada.

•• Ajalehes New Stateman ilmunud artikli “Briti peidetud kunst” järgi peaks Tate’i kunstimuuseum avalikkuse abita akvarelli eest loovutama kogu aasta kunstiostude summa (umbes viis miljonit naela).

Kalleimad teosed

Oksjonite müügitop

Maal

•• 1.-3.Konrad Mäe maalid

“Capri” (1 006 000 krooni, müüdud 2004); “Pargimotiiv fontääniga” (965 000 krooni, 2004); “Itaalia maastik” (651 000 krooni, 2005)

Graafika

•• 1.-3. Eduard Wiiralti tööd

“Kabaree” (215 000 krooni 2006); “Põrgu” (201 000 krooni, 2004); “Põrgu”. (170 000

krooni, 2005)