Noorem põlvkond muidugi ei tea Allan Murdmaast suurt midagi – isegi siis, kui nad käivad iga päev mööda tema kujundatud monumentidest ja söövad tema kujundatud interjöörides. Isegi mõne objekti avamise puhul pole praegu kombeks rääkida arhitektist. Meenub lugu, kuidas arhitekt Vilen Künnapu ajas KuKu klubis oma lauast minema Kalle Randalu, et moosekandid söögu köögis – arhitektid teenisid ju Nõukogude ajal mitu korda rohkem kui muusikud. Eriti siis, kui nad täitsid monumentaalkunsti tellimusi.

Monumendid ja interjöörid

Allan Murdmaa sündis 1934. aastal Tallinnas. Tema isa Oskar Murdmaa (1936. aastani Martinson) oli tarbegraafik ja kujunduskunstnik. Ta oli 1918. aastal lõpetanud Westholmi gümnaasiumis 6. klassi. (1952. aastal lõ­petas poeg Allan sama kooli, mis kandis juba Tallinna 22. keskkooli nime.) Isa õppis edasi Ants Laikmaa ateljeekoolis ja seejärel paar aastat Pallases ning siis riigi rakenduskunsti koolis. Ta mobiliseeriti, oli isegi Jaroslavlis, kuid hiljem jäi sõjas kadunuks. Muide, Allan Murdmaa õde Mai on tuntud ballettmeister.

Kogu see taust on vajalik. Allan Murdmaa läks kunstnikuteed, pöördudes rakendusliku poole peale. Ta õppis Moskva arhitektuuriinstituudis. Eestisse tagasi tulles abiellus ta 1959. aastal Edgar Johan Kuusiku tütre Liviaga ja siis avanes talle uus maa­ilm. Eesti-aegsele esiarhitektile Kuusikule saadeti välismaalt arhitektuuriajakirju ja ka National Geographicut. Jätkus Murdmaa töö Eesti Projektis, siis Tallinna peakunstnikuna, edasi Viljandis ja aastast 1987 Eesti Maaehitus­projektis. Murdmaa oli ka hinnatud pedagoog ERKI-s.

Allan Murdmaa sattus Eestis viljakale pinnasele. Moskvast saadud akadeemiline haridus sidus kokku uue ärkava moodsa arhitektuuri ja skulptuuri. Midagi sellist on näha ka tema 2007. aasta Vabaduse monumendi nä­gemuses: see on abstraktne, kuid dünaamilise vormiga. 1991 valmis samas võtmes „Okasroos” Rakverre – mälestussammas totalitaarsete režiimide ohvritele.

Murdmaa oli enamasti monumentide arhitekt. Ma pole siiani aru saanud, miks vajas skulptor kõrvale arhitekti – et see ütleks: kas kuju tuleb lükata natuke paremale ja postament võiks olla veidi kõrgem? Kuid selle ametiga teenis ta kõvasti raha. Kuulsamatest tema osalustest monumentaalkunstis tasub nimetada Amandus Adamsoni ja Eduard Vilde kuju, Heino Elleri mälestussammast, 1924. aasta mäs­su mälestussamba lahendust Balti jaama ees ja loomulikult 1967. aastal püstitatud Tehumardi lahingu obeliski (koos skulptorite Riho Kulla ja Matti Varikuga). Veel oli Murdmaa osaline Matti Variku modelleeritud Lenini kuju püstitamises Soomes Kotka linnas. Lisaks veel interjöörid. Ta on näiteks Gloria restorani ja Pegasuse kohviku sisekujunduse üks autoritest. Miks just „üks autoritest” ja „osa­lus”? Seda seepärast, et Nõu­kogude ajal ei usaldatud avalike objektide teostamist ühe kunstniku hooleks – ikka pidi olema nn autorite kollektiiv.

Kõike aga kroonib Maarja­mäe memoriaal. Siin on küll näha tol ajal „autorkonna juhiks” nimetatud Murdmaa kätt. Memoriaali kavandamine algas juba 1965. aastal, esimene etapp valmis 1975. Tegelikult polegi see kolakas lõpuni ehitatud, sest enne varises NLiit kokku. Kuid sellegipoolest on tegemist suure­pä­rase, modernistlikust vaimust kantud arhitektuuri- ja skulptuurikompleksiga: looduslik klindikalju, konsool­väljakult ava­nev merevaade, omal ajal ka igavene tuli ja taustaks Šostakovitši 5. sümfoonia helid. Üks osa memoriaalist sirutub mere poole ja rahvas hakkas kogu kompleksi kutsuma Soome sillaks.

Allan Murdmaa püüdis vii­ma­se ajani eluga kaasas käia, kuid isiklikud probleemid, muutunud aeg ja ebatervislik eluviis murdsid lõpuks Murdmaa.

Mälestusnäitus

Allan Murdmaa

„Monumentaalne”

Arhitektuuri- ja disanigaleriis

Koostanud Toivo Tammik, kujundanud Martin Pedanik, fotod Arne Maasik

Allan Murdmaa

4. august 1934 – 15. november 2009

•• 1952 lõpetas Tallinna 22. keskkooli, 1958 Moskva arhitektuuriinstituudi

•• 1960–1962 töötas Tallinna peakunstnikuna

•• 1960. aastate alguses koos skulptor Albert Eskeliga Amandus Adamsoni ja Eduard Vilde monument

•• 1963 KuKu klubi; Moskva hotelli International; hotelli Tallinn sisekujundus (kõik koos Väino Tammega)

•• 1963–1976 ERKI arhitektuuri­õppejõud

•• 1964 Pegasuse kohviku sisekujundus koos Väino Tamme ja Leila Pärtelpojaga

•• 1965 Saaremaa Tehumardi lahingu mälestusmärk (koos Matti Variku ja Riho Kullaga)

•• 1965–1976 Tallinna Maarja­mäe memoriaali I etapp

•• 1980 pälvis Nõukogude Eesti preemia

•• 1985 Tartusse Oskar Lutsu mo­nument (koos Aulin Rimmiga)

•• 2007 osales Vabadussõja võidusamba ideekonkursil (koos AB Ansambliga)

•• 2008 osales Underi mälestusmärgi ideekonkursil (koos AB Ansambliga)

Mälestused

Heinz Valk

kunstnik

Allan oli minu koolivend Westholmi gümnaasiumist, minust kaks aastat ees. Ta lõpetas kuldmedaliga. Hingelt oli ta tõeline kunstnik ja boheemlane. Monumentaalkunst tõi talle sisse suuri rahasid. Kui ta sai honorari, siis tellis ta KuKus igasse lauda pudeli konjakit ja kui pidu sai läbi, toppis seltsilistele veel 25 rubla tasku. Muidugi lüp­sis ta punavõimu, kuid säilitas samal ajal vaimse sõltumatuse. Kord hooples ta, et võib linnas kuhu tahes augu kaevata. Ja läkski Tõnismäele, kaevas vööni augu ja mingit miilitsat polnud näha.

Ta oli lahtise peaga poiss, ERKI-s oli ta väga populaarne. Tragöödia oli muidugi naise Livia surm, mida ta elas rängalt üle. Siis näis, et ta hak­kab saatusele alistuma. Mina jään teda mäletama kui trikimeest, kes tegelikult oli sooja südamega.

Matti Varik

skulptor, koostööpartner

Temaga oli hea koostööd teha, ta polnud selline nöörivenitaja. Inimesena suurepärane, kõike võt­tis tõsiselt. Napsitas ta küll, kuid ükski töö selle all ei kannatanud – kõik sai valmis isegi natuke varem. Ega mõne mõru mehega tahagi koos­tööd teha. Küll aga Allaniga. Eriti Maarjamäe memoriaali puhul, kus ta oli sisuliselt töödejuhataja.