Ühe mehe kiindumus Nõukogude Eesti erootilisse avangardi
Henn Kochi huvi eesti kunsti vastu on ammune. Arvan, et ta võis nooruses tunda huvi uute ja alternatiivsete kunstisuundade vastu. Igal juhul peegeldab tema kunstikogu, mis on keskendunud Eestile, just näiteid, mis polnud Eestis eriti soositud. Leonhard Lapin on nimetanud 1970. aastaid “s...steks”. Need olid Nõukogude Liidu stagnatsiooniaastad. Ka kunstis vaibus tormiline areng, mis oli olnud eelmisel kümnendil. Hakati rääkima avangardi kriisist ja postmodernismist. Ometi oli eesti kunstnikke, kes jätkasid visalt oma joont ega mugandunud muutunud oludega. Mõtlen siin Lapinit, Raul Meelt, Tõnis Vinti, Mare Vinti, Jüri Okast, Jüri Arrakut, Lembit Sarapuud jt. Just sellisele seltskonnale orienteerus Koch ja tegi õigesti. Muidugi oleks ta võinud Eestist hankida Konrad Mäe maale, mis on oksjonitel juba ületanud kahe miljoni piiri, kuid Koch lähtus oma eelistustest ja tegelikult pole ta mingi professionaalne kunstiärimees. Kes ta siis on? Henn Koch on sündinud Räpinas, kuid pagenud perega 1944. aastal Rootsi ning praegu elab vaheldumisi Tallinnas ja Stockholmis. Eestis käis ta esimest korda 1970. aastate algul ja sõbrunes eesti kunstnikega. Sealt sai alguse tema kunstikogu.
Väärtuslikuks pean tema kogust 1970. aastate Leonhard Lapini “masinasarju”, millele on tulnud juurde tema nüüdne suprealism, sekka ka lehti sarjast “Märkide konversatsioon. Suprematism ja sotsialism”. 1990. aastal oli see märkide mäng päris skandaalne. Lapin sidus Malevitši suprematismi kommunistlikke ja natsimärke erootiliste vihjetega. Nii õiendas Lapin ühelt poolt arveid Nõukogude võimuga, teisalt aga näitas, et märgid on kõik suhtelised ja neid võib vabalt kombineerida.
Erootika ja mütoloogia
Muidugi oli Lapinil oma sõnum. Kochi kogus on sellest sarjast näiteks leht, mille tähendust peab välismaalastele selgitama. Nimelt on lehel punasel taustal venekeelne sõna “h..”. Punane kujund meenutab otseselt Nõukogude aegset komsomolimärki ja “h..” on vene keeles väga ropp sõna.
Töötasin tol ajal kunstnike liidus ja Kunstihoone näitusel, kus see töö väljas oli, tekkis suur kära. Venekeelne press pasundas, sest neile oli see pühaduse rüvetamine. Kirjutasin MolodjoÏ Estoniile selgituse, et Lapin on popkunstnik, kes otsib märke-sümboleid oma ümbruskonnast. Ja midagi pole parata: meie kaasmaalased sodivad seintele just seda sõna. Vaevalt on neid sinna kirjutanud eestlased.
Erootika oli Nõukogude ajal sama dissidentlik asi nagu igasugune vastaline avangard. Kumbagi sõnumit ei saanud otse edastada, vaid pidi selle rüütama sümbolite ja allegooria rüppe.
Kochi kogus on Lembit Sarapuu maale. Sarapuu valis selle tee, et varjas avaliku erootika rahvusmütoloogilisse rüüsse.
Minu lemmik Kochi kogust on aga Andres Toltsi pilt, mille ta kinkis Kochile sünnipäevaks. Ka siin on vihjeid erootikale, kuid kogu teostus väärib mirolikku sürrealismi.
Näitus
Eesti erootiline kunst
Henn Kochi kogust
Haus-galeriis
6. oktoobrini
