Inessa Josing alustas kunagi vitriinikunstnikuna, nagu Andy Warholgi. Ta sättis aknale teksapükse, Warhol aga kingi. Nende tööd ühendas kohustus pakkuda vaatajale rohkem kui tegelikult müüa oli. Nii said kingad seksikaks ning püksid kobedaks ja kuumaks.

Kasvava kuulsuse toel vabanesid mõlemad teatud hetkel aknalvehkleva müügiagendi kohustustest ja hakkasid hullama müügiesteetika enda hullumeelses maailmas. Popkunst oligi sündinud.

Aeg andis aga Inessale rohkem võimalusi, sest enne teda oli hulk tööd juba tehtud. Kui Warholi kütkestas peamiselt kommertsliku glamuuri paisutamine suureks kilgendavaks mulliks, siis Inessa võtab juba vaevaks kogu selle afääri üle nalja heita. Ja mis võiks olla selleks parem kui jõulud tarbimisühiskonnas?

Inessa ongi initsiatiivi haaranud ja advendiaja “kohustusliku õnne päevad” tuksi keeranud. Rakvere Kesklinnagaleriist leiame ristilöödud päkapiku, meessoost Jumalaema ja punavatimehest kääbuse, kes kunagi oli Meie Issand. Ja muidugi kehalistest tungidest nõretavad kipsmannekeenid, kes mängivad kodu. Ja “Sõnajala”-ansambli kriidise häälega lauldud laulud “doktor Jeesusest”.

Kõik see kokku annab “päkapikukoguduse”, Inessa Josingu uusima kaubaartikli, mis kuuldavasti vastab kõikidele ootustele. Vaja ainult näitusele tulla ja Inessale teada anda.

Kus see nali siis on?, võiksime küsida. Nali on meis endis. Inessa käivitas avamisel moodsa farsi katoliiklikust votuudipalvest, mis kinnitatakse kirjaliku sedeli või suveniirse sümbolkujukesena vastava pühaku altari manu.

Sedapuhku oli asi aga privaatsusest ja pihtimuslikust diskreetsusest kaugel. Nõudmised Meie Issandale olid avalikud ja kollektiivsed, nad olid avatud statistikaks ja üldistusteks.

Niisiis, näituse avamispäeval uppus transeksuaalse Jumalaema altar arvukatesse nõudmistesse kustutada igamehe pangalaen ja kohe. Sellele järgnes tihedalt ülilevinud ja karjuv vajadus kohese ja kohapealse seksi järele. No mis ootushardusest me siin räägime! Raha ja liha, nali ja naer, verivorst ja puhas piiritus – need on meie jõulu-aegsed kumiirid! Nimbusesse imbub neoonkuma, jõuluöö imetegu asendab kopsakas aastalõpupreemia.

Kõik see annab põhjust moralistlikeks mäejutlusteks, kuid Inessa on valinud mitmemõttelise topeltmängu, milles burlesk, paroodia ja pila on loomulikuks kõneviisiks.

Iga eksimine tõsidusse on ses maskeraadis nõrkuseks, iga siirusepuhang tähendab kaotust. Ja ometi mängivad ja tantsivad kõik, kõik tahavad olla üle-elusuurused võitjad ja osalejad Kristuse ihu jagamisel armulauapirukateks.