Ühe unistuse jätkuks



ARVUSTUS Mul kargab pähe pilt kenast plikast – säendsest pikajuukselisest, pikakoivalisest (seejuures kindlasti paljasjalgsest), pikaseelikulisest, armsate ja veidi alkoläikes silmega. Kusagilt üheksakümnendate algupoolelt või nõnda.

Paljude tollaste boheemide rajad on miskitpidi Liisi Ojamaa otsa jooksnud, mu enda sõprusringi tegijaist võib päris mitme tekstes tema tillukeste tänavaräpaste varvaste jälgi näha. Ega ma isegi päris puhas poiss ole. Liisi on Taanilinna legend, üks osa nihestund loost, mis praegu jõuab pöördepunkti. Uus kogu "Lootus" kannab seetõttu veidrat tindi- või vahajäljendit.

Veider on muide ka fakt, et Liisi jäi välja "Varjatud ilusast haigusest", nn sajandilõpu tähtsamate luuletajate seast. Arvatavasti tolle raamatu suurim prohmakas; teist nii vägevat linnalaulikut kui "Lõputu juuli" autor annab otsida.

"Lootuse" kujunduses häirib miski pisut – Liisi tekstide juurde oleks parem old tiba krobelisem kaas, pisut enam muinasjutu dimensiooni. Läikivus segab, sama asja saanuks ju trükkida huvitavamale pinnale. Kaanefoto on sisu arvestades küll adekvaatne (ja Lestbergi kohta kuidagi lihtsalt lahendet): käik, mille lõpus on val-gus... väga sümboolne, mulle meenub kohe, et tavaliselt tähendab see vastu sõitvat kiirrongi.

STIILNE RAAMAT VALGUSE JÄLGEDEL. Nii mõnestki "Lootuse" tekstist hõngub kõdu, tolmu, sajandite sammalt – Liisi räägib varemeist ja loojanguajast, pahatihti millegi lõpust (nt viimases tekstis: vahetult pärast maailma lõppu/ kusagil unustust õhkuwas baaris), toon on tasasem, õlut voolab varase-mast hulga vähem. Tegelikult ei ole siin ühtegi robustset või labast kohta, kõik üminad, hõngused on väljapeetud – stiilne raamat igati, valguse jälgedel.

Ühiskonda otse ja vihaselt kap- või sotsrealismi kütkeis Liisi ei katku, ometi pole "Lootus" alandlik-riigitruu-optimistlik kirjutus: esimesest tekstist ("Wana maailma lapsed") kargas kohe silma koht – Seisawad yxteise ligi/ laastatud linnamäel – kas ei peaks kogu see põlvkond õitsvas Eestis hoopiski seisma taastatud linnamäel, kas mitte sellest ei kõnele meile helge-elu-mehed? Kuidas ometigi võivad pähe trügida sedavõrd negativistlikud mõtted EWr-is, selles kantsis, mille me saime otse Lehola Lembitult ja Pätsult, kes oli Kalevipoja mõõtu mees? Selles kantsis, millega me triivime Euroliitu, mille akte ja seaduseid Liisigi tõlgib? Säendses Eestis ei ole ju kindlasti laastet linnamägesid, või mis? Aga see olen nüüd mina ja mitte Liisi.

Tema räägib hoopis Linnast (väike lapike maad Taanilinna citys), räägib rujalise võlutolmuga kaetud müüte, räägib ihkamisest millegi poole (lootusest?), kõneleb puhtast ja pühast, kust korduvate rütmena võnguvad läbi päike, vihm, hommik, loojang, linn, kivimüür. Need ongi selle raamatu tähised, haprad ja unelevad. "Lootust" tuleb lugeda vaikuse ja üksilduse hetkedel, siis, kui sa oled hüljatud või põgenend neetud kära, kirevuse eest; kui lülid end välja ja lahkud. Siis saadab ta sind ambientse foonina, melankoolse näitena elusast kirjandusest; sest mis on maailm ja kirjandus ja muusika ja muu saast nüüd, kui mitte lõppematu soundtrack meie elude filmidele, mis kindlasti ei meenuta sci-fi-paremikku või vedelseebioopereid, pigem ikka midagi mõttetut (nt 49-tunnine panoraamfilm magavast mehest).

Liisi hääl kajab tekstes müütilise naise sosinana – ma haistan selles miskit naise keha sisse kirjutatud sajandite tarkusest, energiast, mida ta ilma mööda tormates pole laiali puistand. See ei ole feministlik või pooseloopiv kirjandus, vaid midagi nõialikku, linna vaimuga kontakti saavutanut.

Tal on oma suhe usuga, jumalaga. Ma elan need mured yle/ kui must ka ei oleks meel/ Kui ka Jumal ise mind keelax/ ma loodaxin ikka veel. Kes ikka julgeb oma jumalale nii öelda? Raudselt selle aasta kõige ehedamate usuliste tungidega kogu, võltsi ja paisutet leeki pole siia lisaks puistatud.

VIIMASED HÜMNID. Need tekstid jäävad viimasteks suurteks hümnideks ja lahingulauludeks, mida vaevalt et keegi laulma hakkab – uuwed põlvkonnad on teistsugused loomad. Tule: see tants käib yle kuningalinna/ yle seitsme torni ja yhexa wärawakaare/ yle kolme kõhuka kiriku kolmeteistkymne wõitmata kantsi: tule:/ läbi ainsa maailma mis meile päriseks antud/ läbi ainsa maailma millele päriselt kuulume: tule.

Liisi "Lootus" lõppeb sisukorratuse (ja -kaosega) ja uhab kuskile minema ning jätab mu arvuti taha arvustust kribima, mis polegi arvustus, vaid ühe pöördehetke taaskordne tajumine. "Lootus" on väärt kirjatükk igati ja täidab ka kenasti valgustuslikku funktsiooni. Ent ta on pisut rohkem ehk nende oma, neile pühendet, kes käisid Liisiga ühte jalga, ronisid barrikaadidel surnupääluustatud lippudega, põmmutasid öösse püstolit ja huilgasid verdtarretamapanevalt Linnas, mis pold veel nagu iga tavaline Euroopa mülgas.

Telli nüüd Eesti Päevaleht e-arve püsimakselepinguga ja meie annetame igalt lepingult 1 euro vähiravifondile "Kingitud elu". Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare