Ühest väikesest heledast tüdrukust
Maria Lee luuletused on otsekui väikesed romaanid, kus selge ja täpse sõnastuse taga aimuvad suured lood, mida autor tundub meile vaid vahendavat. Näiteks oskab ta kirjutada armastajatest sõja ajal, mõrvast pühapäevahommikuses pargis, enesetapjate enesehävitusest või naisest, kes armastas vaime.
Kohtume Maria Leega õhtupoolikuses kohvikus. Üritan piiluda tema luulekogu “Äramõtte” (Verb) tagaplaanidesse.
“Alguses pidi pealkirjaks saama “Äramõtlemine”, aga “Äramõte” on lühem ja konkreetsem. Äramõte tähendab mingite asjade endast välja mõtlemist, nendest seeläbi lahtisaamist. Kui ma kirjutan luuletust, on see nagu sõnadega pildi joonistamine. Korjan neid pilte enda sisse igalt poolt. Mõni pärinebki kusagilt vanalt fotolt, mõni toidupoes nähtud stseenilt, mõni on selline, millest ma isegi ei tea, kas ma olen seda tegelikult näinud või mitte, ja mina üritan need endast välja, ära kirjutada. Sellest tulebki äramõte.
Näiteks luuletust Stockholmi äärelinnast olen proovinud palju kordi üles joonistada, aga see ei tule mul kuidagi välja,” selgitab Maria elavnenult kätega žestikuleerides. Ta ise arvab veel, et see raamat on natuke prügikasti moodi, kus on äravisatud äramõtted, aga mulle kui lugejale niisugust muljet küll ei jää.
Kui Maria Lee luuletuste täpselt seatud sõnade järgi võiks arvata, et ta näeb oma tekstidega kohutavalt vaeva ja puurib Sylvia Plathi kombel paremaid sõnu otsides sõnaraamatuid, siis tegelikult see nii ei ole. Kõik need sõnad on noore luuletaja sees olemas ja kui need sealt juba paberile jõuavad, siis nii need ka harilikult jäävad, muudatusi teeb ta suhteliselt harva. Sõnade mõõdetus, täpsus ja kalkuleeritus on talle ilmselt kodust sisse kasvanud, see peegeldub ka tema rääkimisviisis.
Luuletajaks juba lapsepõlves
Maria räägib, et tegelikult tehti talle ettepanek luulekogu kokku panna juba siis, kui ta oli alles 17-aastane. “Aga mul on hea meel, et ma sellega siiani ootasin. Mul on tunne, et see on praegu palju terviklikum,” tunnistab ta.
Kirjanduslikus perekonnas (ema Doris Kareva, isa Lembit Liivak – toim) kasvanud tüdruk tahtis väiksest peale saada kunstnikuks, kes muu hulgas ka kirjutab ja omaenda raamatuid illustreerib. Esimese luuletuse tegi ta juba kaheaastaselt – selle pidi küll ema üles kirjutama, tüdruk ise seda kunsti veel ei vallanud.
Nüüd peab muidugi kohe ütlema, et “Äramõte” on illustreeritud Maria enda pliiatsijoonistustega, millest mõni meenutab joonekäsitluse poolest Egon Schiele töid 20. sajandi algusest (seda küll ilma erootiliste elementideta), mõni Ramo Tederi joonistuslaadi 20. sajandi lõpust ja leheküljelt 25 sain lapsele näidata, kuidas näeb välja realistlik joonistus inimese käest. Samas leidub ka väikseid kott-elukaid ja stiliseeritud glamuurne daam, sigaret ühes ja šampanjaklaas teises käes. Nii et lapsepõlveunistus on nüüd täide läinud.
Maria Lee õpib praegu lavakunstikoolis dramaturgiat. “See on väga raske ala,” tunnistab ta. Ometi on ta oma valikuga väga rahul. Ta ütleb, et läks dramaturgiat õppima selleks, et kui ta kunagi romaani kirjutab, on sellest ehk kasu, aga et ta kardab natuke, et on näidendi jaoks liiga katkendlik kirjutaja ja et näitlejal on raske teha katkendlikke rolle.
Kui Maria oli juba tükk aega pidanud kuulama kursusekaaslaste heatahtlikku narrimist keerulise sõnakasutuse pärast, otsustas ta kirjutada näidendi, kus “tegelased piiritundetult ropendasid ehk ropendasid ropendamise pärast, nagu kurtis üks näitlejanna, kes pidi seda laval ette kandma”. Ja kirjutaski. Pärast seda on ka tema enda sõnakasutus ja rääkimisviis muutunud natuke lihtsamaks ja slängirohkemaks.
Oma luules esinevate tegelaste paljususe kohta arvab Maria Lee, et küllap see tuleneb osalt sellest, et esimesel kahel kursusel õppisid tulevased dramaturgid kõike seda, mida tulevased näitlejadki, muu hulgas ka ümberkehastumist ning keha ja hääle valdamist. Kui neile lisandub ka suurepärane sõnavaldamine, peaks tulem olema täiesti ootuspärane.
Lavakunstikooli eelis teiste koolide ees on see, et pidev intensiivne koostöö seob õpingukaaslased tihedalt kokku ning üksteist tuntakse ja tajutakse palju lähemal moel kui üheski teises koolis. See on Mariale väga oluline. Mõne päeva eest oli ta kuulnud paari laulu, mis kursusekaaslased ta luuletustest olid loonud. Neid tahaks ka meie juba kuulda.
Luuleelamus Kirjanike Majast
•• Esimest korda kuulsin sest tüdrukust, nimi Maria Lee, millalgi eelmisel aastal.
•• Kord luulest rääkimise käigus küsis üks hea sõber, kas ma olen tema luuletusi lugenud. Mina ei olnud ja hakkasin koju jõudes kohe veebist otsima. Leidsin mitu teravasõnalist luuletust ja sellest jäi väheseks. Mitu korda otsisin, aga lisa ei leidnud.
•• Ühel pimedal novembrikuu õhtul luges seesama tüdruk, nimega Maria Lee, koos ühe noormehega, kel nimeks Paavo Piik, Kirjanike Maja musta laega saalis terava selge häälega oma luuletusi. Ja sellest jäi väheseks. Lisaks veel hinge kipitav kahtlus, et nad vahetasid luuletused ära ja lugesid neid läbisegi. Ent see vaikne novembrikuine luuleõhtu oli üle paljudest teistest.
Maria Lee
•• Päevhaaval
Must sinu kohvis
Või pime su silmade taga
olen, oleksin, olnuksin.
Kõigepealt lastakse, seejärel öeldakse
lahti.
Tõsi küll, mõnikord vastupidi.
Kõigepealt öeldakse, seejärel lastakse
maha.
Olla see asi sinu asjademaailmas,
mida sa armastad enim,
või see, mida puudutad enim,
ilma et märkakski.
Või see, mida sa enim vajad
tülgastusega segi –
võin olla, võisin olla, võinuksin olla.
