Ühiskonda avades
„Avatud ühiskond püsib ainult siis, kui ollakse valmis selle eest võitlema. Vastasel korral ta ei püsi. Sest avatud ühiskonnal on alati vaenlasi. Ja mida kindlamini ta on juurdunud, seda vähem inimesed tajuvad ohtu, pidevat ohtu. Ükski ühiskond ei suuda tegelikult end võimu vastu igavesti kehtestada. Kui tegu on avatud ühiskonnaga, siis ta peab olema vaenlase vastu valmis.”
Selle hoiatuse autor on Karl Popper – filosoof, kes kirjutas Teise maailmasõja ajal raamatu „Avatud ühiskond ja tema vaenlased”. Ajal, mil XIV avatud ühiskonna foorumi peakõneleja Timothy Garton Ash ja mitmed teisedki arutlevad autoritaarse kapitalismi pealetungi üle, on ülim aeg küsida: mis on see habras nähtus, mida me nimetame avatud ühiskonnaks, ja mis aitab seda hoida?
Avatud ühiskond, millele Karl Popper igavesi ohte ennustas, ei ole ehk tegelikult muud kui liberaalse demokraatia edasiarendus ja ideaalkuju. Kuigi Eesti poliitikute sõnavõtte kuulates võib jääda mulje, justkui liberalism olekski demokraatia ülim vorm, tuleb liberaalset ühiskonda siiski eristada tõelisest avatud ühiskonnast. Mõlemad põhinevad küll samal vundamendil – kodanikuvabadustel ja ratsionaalsel mõtlemisel –, ent kui liberaalses demokraatias on ühiskonnaliikmetel õigus arvata ja sõna võtta, siis avatud ühiskonnas ka tegelikult arvatakse ja võetakse sõna.
Pidev avalik arutelu
Popperi käsitluses saab avatud ühiskond areneda vaid pideva avaliku arutelu kaudu. Loomulikult ei tähenda see anonüümset ärapanemist netikommentaarides või kaaskodanike eraelu lahkamist ajaveebides, vaid sisukat mõttevahetust selle üle, kuidas ühiskonda paremaks muuta. Seejuures on oma koht elutervel kriitikal. Nagu kirjutab Mihkel Mutt 20. mai Postimehes: riigi arvustamine ei ole veel umbusaldusavaldus valitsusele, ammugi mitte pühaduseteotus.
Ühiskondade avatust on püütud iseloomustada nii matemaatiliste kui ka tunnetuslike meetoditega. Freedom House mõõdab igal aastal riikide vabaduse astet, hinnates seda skaalal ühest (täiesti vaba) seitsmeni (mittevaba). Eelmisel aastal paigutati Eesti ühe punktiga kõige vabamate riikide sekka. Kas meil ongi käes ihaldatud avatud ühiskond?
2006. aasta inimarengu aruandesse pilku heites näeme, et ühest küljest on meie ühiskond tõepoolest ülimalt vaba, teisest küljest aga näitavad arvud, et me ei oska oma vabadustega midagi sisukat ja ühiskasulikku ette võtta, sest asume väärtuste skaalal tagasihoidlikul kohal. See tähendab, et erinevuste sallimine ja austamine, ühisettevõtmistes osalemine, inimeste usaldamine, poliitiliste ja kodanikuvabaduste kasutamine ning kriitiline mõtlemine asub eestlaste väärtuste edetabeli alumistel kohtadel. Sama kinnitab ka ajakirja The Economist 2006. aasta demokraatia indeks. Kodanikuvabaduste näitajate poolest oleme pingerea eesotsas, samal ajal kui poliitikas osalemise ja ühiskonnas peetava diskussiooni nigel tase röövib meilt hulga punkte.
Mõni aasta tagasi tehtud Eurobaromeetri uuring näitab, et eestlased hindavad teistest eurooplastest märksa madalamalt erineva kultuuri- või etniliste taustaga inimeste rikastavat mõju ühiskonnale. Erineva kultuuritaustaga inimestega suhtleb pidevalt 43% eestlasi, samal ajal kui EL-i keskmine on 65% ning näiteks Iirimaal 77% ja Luksemburgis 82%.
Vabadus ilma väärtusteta?
Kas vabadus on meil tõesti tähendanud vaid vabadust saada rikkaks ja jahtida raha?
Tagantjärele võib nentida, et Eesti avalik poliitika on läbi aastate teinud põhipanuse inimeste individuaalsele hakkamasaamisele ja jätnud unarusse väärtused, mis looksid kindlustunnet ja tugistruktuure. Kõige raskem on neil Eesti inimestel, kes jäävad töötuks või haigeks või kes ei ole sündinud ettevõtjaks.
Inimarengu uurijad arvavad, et Eesti omapärase asendi maailma väärtuskaardil on tinginud lühikesest iseseisvusajast tulenev napp demokraatiakogemus. See on ajanud väärtused kreeni individualismi poole, pakkumata koostööl põhinevaid alternatiive. Väärtushinnangud muutuvad aeglaselt, ent siiski saavad valitseva eliidi väärtuspõhised poliitikad ja sotsiaalsed liikumised neid mõjutada. Samuti aitab elavam avalik diskussioon neid paremini teadvustada ja annab ainest eneseanalüüsiks. Majanduskriis, mis on paljude maailmapilti raputanud, pakub selleks kindlasti erakordse võimaluse ja paneb meid kriitiliselt mõtlema mõningate liberalismi dogmade üle.
Avatus on ühiskonnale nii ideaal kui ka teatud mõttes oht. Pideva ühiskondliku arutelu objektiks olemine ja vastuvõtlikkus nii kiitusele kui ka kriitikale tähendab ühtlasi haavatavust. See tähendab olla avatud ka jõududele, kes selle ühiskonna olemasolu ei soovi. Oma valupunktide avalik arutamine võib kergesti oponentidele trumpkaardi kätte mängida. Tihtipeale on avatud ühiskonna diskussioonide Achilleuse kannaks just rahvussuhted. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida.
Ohuolukorras võib ka avatud ühiskonnas tekkida kiusatus hakata valima teemasid, millest räägitakse, ja leppida vaikimisi kokku, millest ei räägita.
Avatud ühiskonna püsimajäämise garantiiks on tema demokraatlike väärtuste najal üles kasvanud kodanikud, keda iseloomustab kolm tähtsat põhimõtet: vastuvõtlikkus uutele ideedele ja nähtustele, oskus neid kriitiliselt analüüsida ning julgus oma arvamust väljendada.
Just sellised inimesed on suletud ühiskonna hirm ja avatud ühiskonna lootus.
Mall Hellam
• Mall Hellam on olnud Avatud Eesti Fondi juhataja alates fondi asutamisest 1990. aastal.
• Ta on aktiivne kodanikuühiskonna arendaja ja eestkõneleja ning Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu asutaja- ja nõukogu liige.
• Hiljuti valiti ta Euroopa fondide keskuse nõukogu liikmeks.
• Ta on tegev veel mitmes kodanikuühiskonna ühenduses ja töögrupis nii Eesti kui ka Euroopa tasandil.
