Uimastid kui natside imerelv ja kaotuse põhjus?

 (32)

Sakslasest ajakirjanik Norman Ohler avaldas möödunud aastal raamatu „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis”, milles ta väidab, et Saksamaa diktaator Adolf Hitler oli narkomaan.
Sakslasest ajakirjanik Norman Ohler avaldas möödunud aastal raamatu „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis”, milles ta väidab, et Saksamaa diktaator Adolf Hitler oli narkomaan.Foto: Karin Kaljuläte

Norman Ohleri raamat „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis” vallandab kindlasti arutelusid selle üle, mis toimus tegelikult.

On raske uskuda, et isegi praegu võime Hitlerist teada saada midagi olulist ja uut. Norman Ohler on ajaloolase Hans Mommseni abiga kirjutanud raamatu natside kõrgete juhtide metamfetamiini, kokaiini ja morfiini sõltuvusest ning sellest, kuidas armee välksõjataktika toetus olulisel määral stimulantide kasutamisele. Mingis mõttes ei ole kumbki väide uus, teadlased on kirjutanud nii sakslaste (Pervitin) kui ka liitlaste „sõjalise dopingu” (Benzedrine) kasutamisest, küll aga ei ole see laiema publiku seas kuigivõrd levinud info.

Ohleri raamat on kaasahaarav ja kergelt loetav, paljude meeldejäävate stseenidega, mis pole üllatav, arvestades tema tööd aja- ja näitekirjanikuna. Kuid hoolimata põhjalikust tööst Saksamaa ja Ameerika arhiivides on mõned väited siiski küsitava tõendusmaterjaliga. Autor on nooruses proovinud nii stimulante kui ka psühhedeelikume ning see võimaldab tal kirjeldada ainete mõju ka tarbijast lähtudes ja aitab „taaslavastusi” realistlikuna hoida. Hitleri ihuarsti märkmete põhjal on teada, et Hitler sai iga päev süste, kuid nende sisu on osaliselt teadmata ja Ohleri eeldus, et tegu oli opioididega, jääb lõpuni tõendamata. Rääkimata läbi kumavast teesist, et nende mõju Hitleri otsustusvõimele pani teda olukordi valesti hindama ja viis sõja kaotamiseni. Kumbki väide pole siiski välistatud ning see teeb raamatu huvitavaks ja vallandab kindlasti ka Eesti lugejate seas arutelu tegelikult toimunu üle.

Allakäik ja mandumine

Kui raamat on Hitlerist ja narkootikumitest, siis võiks eeldada rokkstaarilikku käsitlust, kuulsuse pimestavat sära. Aga üllataval kombel on tegu vastupidisega. Hitleri lähivaates kirjeldatud allakäik, füüsiline ja vaimne mandumine ning ääretu üksindus, mis saadab lojaalse kaaslasena kõiki diktaatoreid, teeb temast lõpuks üsna haleda kuju. Mitte maailmavalitseja ega idoliseeritava kangelase, vaid põdura äti, kes peale läbikukkumiste ei suuda lõpuks taluda isegi oma allaandvat keha. Ümberpiiratud Berliinis kannatab ta võõrutusnähtude käes, valmistab kõigile pettumuse ning suutmata leida olukorrast väljapääsu ega tagasiteed mugavate illusioonideni, tapab end. Võib ju mõelda, et ta oleks võinud selleni varem jõuda. Või kui oleks õnnestunud mõni atentaat, ehk oleksid siis sajad tuhanded ellu jäänud?

Hitler ei olnud üliinimene. Just tema inimlikud nõrkused, mida keegi ei julgenud või suutnud piirata, tegid temast nii palju kannatusi põhjustanu.

Loe veel

Kuid nagu I maailmasõjale järgnenu näitas, poleks see rahva seas puhastust ega mõtteviisi muutust kaasa toonud. Isegi kuue sõja-aasta hoomamatutest kannatustest hoolimata on neid, kes ütlevad, et probleem ei olnud eesmärgis anastada ja allutada Euroopa ühe mehe tahtele, vaid valitud viisides ja nende rakendamisel tehtud vigades. Raamat juhib küll tähelepanu ajaloole, aga ehk pareminigi kirjeldab see kõrgema juhtkonna mandumist. Otsekui vaktsiin näitab see laialt levinud inimlikke vigu võimulolijates, kes üldiste huvide teenimise asemel alluvad seda rohkem iseenda kirgede rahuldamisele, mida vähem kontrolli nende üle on.

Peegeldab meid endid

Müüt isetust mehest, kes on rahva nimel loobunud kõigest, on tegelikult lugu kõige isekamast mehest, kes kui Ponzi püüdis viimase hetkeni veel panuseid topeldada ja lihtsameelsetele õhku müüa. Mis aga veelgi olulisem, see peegeldab meid endid, näitab isiksuse eetilistest pragudest alguse saavaid allikaid, mis takistusi kohtamata võivad üksikutest niredest kasvada Doonau-suuruseks hädaks. Hitler ei olnud üliinimene. Just tema inimlikud nõrkused, mida keegi ei julgenud või suutnud piirata, tegid temast nii palju kannatusi põhjustanu. Vastutus selle eest, et minevik ei korduks, lasub meil endil ja meil kõigil koos.

Tekkis tõrge kommentaaride laadimisel. Palun lae leht uuesti või proovi uuesti mõne aja pärast.