Üks Buddha seal üleval irvitab, et mida see Paavle jälle jahub

 (1)
Üks Buddha seal üleval irvitab, et mida see Paavle jälle jahub
Jaan Paavlekaader filmist

Järgmise nädala kolmapäeval, 18. jaanuaril esilinastub dokumentaalfilm "Alati on alati," mis portreteerib kunstnik Jaan Paavlet ja jälgib tema tegemisi viimasel eluaastal. Küsimustele vastab filmi režissöör Tõnis Lepik.

Filmi tutvustusest loen ma välja, et see kajastab Jaan Paavle elu ühe, viimase eluaasta jooksul. Seega ei ole tegemist puhta eluloofilmiga. Millest niisugune valik?

Režissöör:

Tegemist on jälgiva portreefilmiga, mille raamiks on maali valmimine - motiivi otsingust selle väljapanekuni Jaan Paavle 70. juubelinäitusel. Eluloofilmi ei saanud teha, sest siis olnuks film kaksteist tundi pikk. Eesti kultuuriloost elava inimese suust. Õnneks on see kultuurilugu oma ajastus Filmiarhiivis nüüd olemas. Valik pidi olema ja kuna ma polnud kõigis küsimustes pädev, siis keskendusin Jaani isiksusele, selle kujutamisele, mida ehk kõige paremini näen ja tunnetan.

Õppisin temalt palju nii filmimise kui ka surmajärgse monteerimise aegu. Filmimine algas juhuslikust külaskäigust koos tema sõbra Leo Saarega Jaani kodu-ateljeesse, kus Jaan avaldas mõtteid oma uuest videoinstallatsioonist, pakkusin talle võttekohti tema soovidele vastavalt ja nii me selle videoinstallatsiooni tegime: „Lao-Zõ naeratus“, pühendatuna Linnart Mällile. Filmisin aga nagunii puhtalt huvist isiksuse vastu tema puhul, aga materjali kogunes niipalju, et mõtlesin juba dokumentaalfilmi peale. Ma ei ole pädev paljudes kultuuriküsimustes, aga mul on vist terav silm märgata ja tunnetada isikuomadusi ja Jaan hakkas huvitama. Nii ma siis austusest Jaani kui ühe õpetaja vastu hambad ristis filmi valmis tegin. Ju ta vist tunnetas seda. Seda, et Jaan mõned kuud hiljem meie seast lahkuda plaanib, ei osanud keegi ennustada peale Jaani enda. Filmis ühes kaadris arutledes Jaan Künnapiga, ütleb Paavle järgmist: „Mul on kõik juba ära räägitud. Kauplesin endalt kümme aastat vähemaks. Inimesed tahavad ikka juurde, aga mina kauplesin vähemaks.“ Montaažis lootsin palju tema peale, aga tuli üksi hakkama saada. Montaaž on tehtud tunnetuslikul tasandil püüdes tabada Paavle olemust inimesena.

Samal teemal:

Teet Veispak ütleb videointervjuus Tõnis Lepikule Paavle ja tema viimase näituse kohta järgmist:
„Näituse (Jaani juubelinäitus 2010) pealkiri „Alati on Alati“ on väga tabav, sest pole mõtet Jaani puhul rääkida tema sündimisest ja lahkumisest, sest tema on alati ja on igavene. Sellepärast tahangi öelda, et Jaan on väga kindlal kulgemise teel olnud aastakümneid ja maiste loorberite või tunnustuse saamine või mittesaamine on tema jaoks hoopis sekundaarne. Sest tema vaatab paljusid maailma asju läbi igaviku prisma. Need teemad, see tähendab inimese olemise või igavikulise olemise teemad on jäägitult talle omane. Ja mingis mõttes „Lao-zõ naeratus“, Jaani viimane installatsioon, võtab ka kokku selle, et kusagilt vaikselt hakkab inimene kulgema, näeb kõike seda asja-eest-tagant sehkendust, ja lõpuks naeratab ta selle peale kõikemõistva pilguga.”

Palun tutvustage lugejale, kes ei ole filmis portreteeritavast Jaan Paavlest midagi kuulnud, missugune inimene ta oli? Mis on see miski, mis peaks panema filmi vaatama tulema ka niisuguse publiku, kelle jaoks nimi Jaan Paavle võõras on?

Teet Veispak videointervjuus Tõnis Lepikule(kevad 2010) võtab Jaani olemuse väga hästi kokku sõndega:

„Jaan pole lihtsalt maalikunstnik, keraamik või perfomance´de esitaja, ta on ennekõike luuletaja, poeet. Ta on nagu kunstitöö, võiks öelda tema kohta. Tema maailm või see tee, mida ta on juba seitsekümmend aastat kulgenud, on üsna tabavalt tema varasemates luulekogudes märgistatud – see on inimese kulgemine tarkuse poole, mida paljud meist siinses elus ei suudagi tabada, aga ometi me kõik igatseme selle poole.“

Loe veel

Režissöör:
Kõigepealt oli ta loojanatuur, pisut küll praktilise meelega, aga peale loomevalla täiesti eluvõõras, nagu sõber Leo Saar, seega ongi film niisuguste inimeste hakkama saamisest tänases reaalühiskonnas, mis läheb tugevalt vastuollu loomeideaalidega. See konflikt ongi pidev. Niisuguseid andekaid inimesi on palju, kes ei soovi konformismi ja seega jäävad elu hammasrataste alla. Heidikuid tekib juurde, Jaan saavutas vähemalt elu lõpus mingi tunnustuse tänu oma kompromissitusele, aga kuna ta on perfomance-meister, siis ta elu ja surm ongi vist üks suur perfomance. Film oleks kah nagu üks perfomance. Ka tema surma võib nii võtta, arusaadavalt irvitavalt. Muidu poleks seda filmi sisse monteerinud, ta ei kannatanud selliseid asju, pidulikke ja õõnsaid matuseid. Aga ma arvan, et see tavaliseks inimeseks olemine oli ta filosoofia üks alustalasid. Paavle oli erakordselt särav isiksus. Minu jaoks vist esimene inimene, kelle surm ei ole toonud kaasa haletsustunnet. Paavle elab edasi ja surm on kõigest üks sündmus kulgemise teel.

Mis selle filmi tegemise juures üllatas? Mida te selle protsessi käigus õppisite?

Režissöör:
Üllatas, kes on Jaani tegelikud kaaslased ja avastasin endale ka uue õpetaja.

Kui Jaan Paavle saaks esilinastuse eel pidada lühikese kõne, öelda mõned saatesõnad, siis mida ta Teie arvates ütleks?

Režissöör:
Paavle oli üks elavamaid ning eneseiroonilisemaid inimesi, keda ma tean. Ta ei ütleks muud: „Üks Buddha seal üleval irvitab, et mida see Paavle jälle jahub“

**

Film linastub kinos "Sõprus" alates 18. jaanuarist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare