Üks esitus ei saakski sügavam olla
Olles olnud kirglik Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri (EFO) austaja alates 2015. aastast, mil esimest korda külastasin Pärnu muusikafestivali, ning olles teinud palju lobitööd, aitamaks neil BBC Promsile jõuda, olin esmaspäeva õhtul nende üle väga uhke. Uhkem olla ei saakski. Minu tutvus Järvidega ulatub aga kaugemale: Paavo Järvi isa Neeme Järvi juhatas Göteborgi sümfooniaorkestri Arvo Pärdi 3. sümfoonia esitust 1989. aasta Promsil. Kuna olin siis Guardiani kriitik, sain mõned nädalad pärast kontserti võimaluse Eestit külastada.
EFO esitused on muutunud järjest sügavamaks, kuid ükski esitus ei saaks olla sügavam kui nende viimane, mida toetas Albert Halli akustika. Võrratu on, et ka helilooja Pärt sai tulla nii Londonisse kui ka Pärnusse.
Maagiline intensiivsus
Suurim väljakutse oli orkestri jaoks kontserdisaali keerukas akustika. Seal, kus mina istusin, olid helid perfektselt tasakaalus, EFO puhkpillid artikuleerisid teravalt, eriti hispaania oboemängija José Luis Garcia Vegara. Pianissimo´s hõljuvad helid olid hästi kuulda ja see tõmbas publiku endasse. Kui saalis on 6000 inimest, on vaikuse intensiivsus maagiline ja seda mõistsid kõik üleeile õhtul saalis viibinud.
EFO koostöö kapriisse, kuid hiilgava Khatia Buniatišviliga oli Griegi klaverikontserdi esitamise ajal enam laetud kui sügav-mõtliku Elisabeth Leonskaja sama teose esitus Pärnu muusikafestivalil. Ka Sibliuse 5. sümfoonia toimis Londonis paremini, olles ruumikam, kuid lenneldes otsusekindlalt teose sõlmpunktidesse. Võime olla kindlad, et eestlasi kutsutakse ka tulevastele Promsidele. See armastusväärne sulam Euroopa tippmuusikutest ja väljapaistvatest eestlastest on ideaalne Promsi orkester. Neid on hea vaadata, nad moodustavad väga meeldiva, ideaalse orkestri, kes toob lavale teosed viisil, mida Promsi publik väga armastab.
David Nice on muusikakriitik ja blogija, kes teeb kaastöid ArtsDeskile, annab loenguid ning juhatab saadet Radio 3-s.
