Üks laud ja üksteist lampi Epneri, Kangro ja Ulfsaki inimeseksolemise töötoas
Laval on dramaturg, koreograaf ja näitleja – kui nimetada ainult üht igaühe rollidest –, igaüks omas vallas selline, kelle kohta julgeksin ka ülivõrdeid kasutada (aga ei kasuta, eestlaste värk). Kolme peale on nad loonud lavastuse, mis tekitab hea tunde. Kui ainult väikest kõhedust sisse ei jääks.
Ausalt öeldes on mul „Workshopist” üsna keeruline kirjutada. Sestap alustan ringiga. Sel aastal esietendunud lavastustest on mulle sügava mulje jätnud kaks. Seejuures mitte ratsionaalsel ja analüütilisel, vaid emotsionaalsel tasandil. Kuidagi on juhtunud nii, et mõlemad lavastused on etendunud Kanuti SAAL-is. Esiteks Ruslan Stepanovi „Невесомость” ning nüüd Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki „Workshop”. Üks on juhus, kaks tundub mustri moodi. Peale koha korduvad meeskonna liikmetena valguskunstnik Oliver Kulpsoo ja helikunstnik Artjom Astrov. Muidu esimese hooga justkui sarnasust pole. Kui „Невесомость” ei sisalda ühtki sõna, siis „Workshopis” on vähe hetki, kus keegi midagi ei seleta.
Pärast nende lavastuste nägemist tekkis mingi imelik sisemine nihe. Kui tavaliselt lööb teatris välja jahikoerainstinkt – tahaks jälgi ajada, välja mõelda, mida miski peaks tähendama, või kui lavastus ei kõneta, siis see lihtsalt kuhugi mälusügavikku kaotada –, siis nüüd tahaks pigem subjektiivsetes emotsioonides supelda. Muidugi, iga arvustus/arvamus on nii ehk naa subjektiivne, aga mulle tundub, et „Workshop” jätab vaatajale vabadust ja õhku tõlgendada, mitte ei sea teda tegijate ajenditest sõltuvusse.
Kohal on oluline osa
Püüan oma laiali valgunud mõtete jada kokkupoole tõmmata. Kuhu vaataja siis õigupoolest satub ja mida näeb? Just selles järjestuses, sest mulle tundub, et kohal on oluline osa. Kanuti SAAL on osalejate taustale mõeldes võimalikest valikutest kahtlemata üks neutraalsemaid. Kangro jaoks on see küll kodune, ent siiski mitte kodulava. Saali on etenduse ajaks paigutatud hiiglaslik laud, sellele lambid ja ümberringi taburetid vaatajate jaoks. Etendajad ei sea ennast pjedestaalile, vaid liiguvad enamjaolt publikuga samas ruumis ja tasapinnal.
Epner räägib alustuseks Konrad Mägi näitel – nojah, kelle muu – sellest, kuidas märgata seda, mida ei näidata. Tekib kiusatus võtta see ka lavastuse tõlgendamise võtmeks. Mis on see, millest ei räägita?
Suurem osa etendust möödub õpetuste saatel. „Tulge. Me teame,” kutsuvad Epner, Kangro ja Ulfsak lavastuse kodulehel. Aus värk. Nad räägivad, kuidas saagida puud, käsitleda kruvi, mässida toogat ümber keha, korrastada aju, selgitada lastele surma, kirjutada maailma kõige pikemat sõna. Aga sümpaatne on see, mida nad ei räägi. Nad ei õpeta vaatajat, milliseid hinnanguid anda või kuidas millestki mõelda. Tõsi, kui Vana-Kreeka ja Aristophanes lavastuses juba jutuks tulevad, siis muidugi võib kahtlustada demagoogia osatamist. Aga sellegipoolest üldjoontes paradoksaalne lugu: õpetatakse elu, aga ei öelda, kuidas elada. Sellele pusletüki kombel vastav konflikt on minusse kui vastuvõtjasse juba eos kodeeritud. Õpetusi ju tahaks, aga mitte seda eemaletõukavat tunnet, et mind vägisi õpetatakse elama.
Liikumises on ilu
Teisalt mõjub „Workshop” kui täiuslik koreograafia. Traditsioonilises mõttes tantsu siin pole, ent liikumise ilu on. Need, mis läbi lavastuse elegantselt ühest loost järgmisse liiguvad, on kujundid. Konrad Mägi annab Epnerile ka võimaluse tuua lavastusse kohe algul pealtnäha täiesti tõsisel toonil... postid. Need kujutletavad postid Mägi maalidelt hakkavad läbi lavastuse eri vorme võtma, et lõpuks kasvada Hitchcocki „Vertigost” inspireeritud metsaks.
Pealtnäha liigub kolmik läbi etenduse kergelt, ent ometi on selle justkui pretensioonitu vormi all peale võluva korrapära peidus ka omamoodi jõudemonstratsioonid. Lugu naudingust võib ühe sammuga muutuda looks karistamisest ja päästmisjuhend tapmisõpetuseks. Päevavalgusest ja argisest sagimisest võib hetkega saada sugestiivse heli ja valgusega fantaasiamaailm. Neis üleminekutes ja soovis kaosest korda luua on midagi ilusat ja pisut hirmutavat. Ulfsaki lugu vaarisa nõuannetest annab võimaluse tõmmata tempo ja intensiivsuse suurenemisega vaataja enesega ühes.
Olen viimastel aastatel mõelnud, et teater võiks äreval ajal ühiskonnas toimuvaga selgelt suhestuda – mõistagi oma vahenditega, mitte kõiketeadvasse rolli astudes. Ent puhkus sellest pidevast suhestumisest mõjub kuidagi erakordselt tervislikuna. Sellegipoolest ei kahtlusta ma Kanuti SAAL-i meditatsioonilaagriks hakkamises. Pealegi, pärast Epneri mõne aja tagust artiklit kurjuse normaliseerimisest tiksub kuklas pidevalt tunne, et kui kurjast hoogsasti rääkida või sama intensiivselt vaikida, siis äkki see kutsub seda pinnale. Lihtsustatud vaade muidugi. Aga loodan siiski, et seekord pakutakse tõepoolest lihtsalt võimalust korraks rahulikult võtta. Vähemasti mulle mõjus see nii.
PS. Maailma pikimast sõnast rääkides. Lopadotemachoselachogaleokranioleipsanodrimhypotrimmatosilphioparaomelitokatakechymenokichlepikossyphophattoperisteralektryonoptekephalliokinklopeleiolagōiosiraiobaphetraganopterygōn. (Aitäh, Wikipedia.) Eero Epner, kas õppisid kauni toidunime lavastuse tarbeks pähe või spikerdasid? Ma nii uudishimust.
